Kommentaar

Taavi Libe | Eestlane on vahva ja hea. Tegelikult ka (22)

Taavi Libe, "Vikerhommiku" saatejuht, 30. detsember 2018, 17:09
 
Teate seda anekdooti eestlasest ja elevandist? Et seisab eestlane koos arvult suuremate rahvuste esindajatega loomaaias elevandipuuri ees ning kui üks arvab seda, et elevant on suur ja tugev tööloom, ja teine hindab tema esteetilist elegantsi, ning kolmas sooviks tema lihast tehtud hõrgutisi nautida, siis eestlase hinge närib vaid üks küsimus: aga mida see elevant ikkagi minust võiks arvata?

Tegelikult ma peaksin praegu kirjutama midagi kokkuvõtlikku lõppevast aastast, aga viimast 12 kuud peas järjest läbi kedrates mõistsin, et artikkel jääks päris lühikeseks. Jaanuari alguses Õhtulehe arvamuskülgedel 2018. aastaks soove sõnastades õnnestus mul mõne asjaga endalegi üllatuseks nii täppi panna, et kaalusin varianti kandideerida „Selgeltnägijate tuleproovi“. Telesaatesse ma ei jõudnud, aga kui Nastjal on soolapuhumisest vaheldust tarvis, siis võite kutsuda mind oma põllukive ja toasusse väestama.

Päris ja väljamõeldud solvujad

Ühe soovunelmaga panin aga põhjalikult puusse. Kirjutasin soovi, et kõik eestlased, kes on viimastel aastatel lihvinud filigraanseks oskuse solvuda, võtaks uuel aastal ette oma huumorimeele arendamise. Ma ei hiilga just originaalsusega, kui nimetan lõppevat 2018. aastat solvumisi täis aastaks. Algas see juba 1. jaanuari esimestel minutitel niinimetatud hümniskandaaliga ning loodetavasti(!) lõppes läinud nädalal, kui maailmatasemel vehklemistreener kaotas inetu räuskamise tõttu suure tõenäosusega võimaluse tulevikus Eesti aasta parima treeneri tiitel võita, vaatamata tema õpilaste tulemustele.

Huumorimeelega pole eestlastel lood aga sugugi nii viletsad, kui ma aasta eest järeldasin. Erandeid muidugi leidub ja ilmselt istub üks teatud ühiskonnategelane praegugi – aasta viimasel päeval – kramplikult toolil, käed põlvedel, ning üritab iga hinna eest vältida erootilisi kujutluspilte omasooiharusest. Ehk ilmub uuel aastal kuskilt Truffaldino, kes käsutab selle õnnetu inimese prints Tartaglia kombel kaksiratsi redeli otsa kõhutuule abil huumorisoolikat puhtaks puhuma.

Aga tegelikult kinnitab mainitud erand reeglit. Olen töö ja muude tegemiste tõttu kohtunud lõppeval aastal eestlastega väga erinevatest eluvaldkondadest ja peaaegu kõik olid äärmiselt mõnusad ja muhedad. Millises Eestimaa padrikus elavad siis need solvujad, ärritujad ja vihakõnelejad? Sain alles aasta lõpus aru, et mõtleme need ebameeldivad tegelased ilmselt ise välja ja sulandame seejärel osakeseks massist.

Naudime vaatepilti

Arusaamine jõudis minuni tänu sellele, et tutvusin inimesega, kes päris pikka aega tundus minu suhtes kõrk ja ehk veidi ebameeldivgi. Kohandasin endagi käitumist tolle tegelase suhtes pisut üleolevaks ning nii eksisteerisime samas kogukonnas teineteisest sisuliselt välja tegemata. Kõrvaliste tegurite sunnil sattusime aasta lõppfaasis siiski tihedamalt suhtlema ning selgus kurbnaljakas tõde. Ma olin tundunud tema suhtes kõrk ja ehk veidi ebameeldivgi, mille peale kohandas ta endagi käitumist pisut üleolevamaks...

Mõistagi pole sellises käitumises midagi erakordset. Sotsioloog Erving Goffman kirjeldas juba enam kui kuuskümmend aastat tagasi ilmunud raamatus, kuidas inimestevaheline suhtlus on teatrietendus, kus inimesed kohandavad oma käitumist selle järgi, milline on nende arvamus teiste inimeste arvamusest nende suhtes. Samas oli Goffmani dramaturgilise analüüsi üks olulisemaid teese see, et taolistel juhtudel üritab inimene jätta endast võimalikult positiivset muljet. Võib-olla on eestlased siis ajalookoormast endiselt nii kägaras, et ebameeldivat õhustikku üritatakse lahendada veel suurema ebameeldivusega. Kõlab loogilise enesekaitserefleksina.

Nägin sellist enesekaitset möödunud suvel, kui tegin intervjuud kõrges eas inimesega, kes kuulub vaieldamatult käputäie tegelaste sekka, keda eestlased armastavad tingimusteta. Tema elutöö on kuhjaga tehtud ning edasist oleks võimalik ainult nautida. Samas kõlas selle üdini elurõõmsa inimese jutust läbi raske hingevaev selle kohta, et ümbritsevad inimesed on pidanud teda endast madalamaks ning pole soovinud teda tunnustada. Vastused minu lisaküsimustele ei andnud märku, et sellel hingevaeval võiks olla selgeid ajendeid. Aga sellest lahti laskmine on põrgulikult keeruline.

2019. aastaks on mul vähe soove. Õigemini ainult kaks. Esiteks, et me ei kuulaks nende jõudude juttu, kelle eesmärk on meie sees valitseva ebakindluse toitmise toel enda võimule vundamenti laduda. Ja teiseks, et kui me satume Tallinna loomaaia elevandiala juurde ning vaatame neid majesteetlikke loomi, siis puhkaks me hetkeks oma hallollust ja lihtsalt naudiksime vaatepilti.

Mõnusat aasta lõppu ja edukat uut!

22 KOMMENTAARI

j
juudas 6. jaanuar 2019, 21:23
kas hunt jooksis ära hundisilma talust? ülemus vaeseke ei anna süüa ja ulualust enam?
h
hurjuh,hunt-le 2. jaanuar 2019, 16:56
Kas sul häbi ei ole sellist möga kirjutada?
Loe kõiki (22)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee