Jõulud

Jõulutaat on meie poole teel! 

Ohtuleht.ee, 24. detsember 2018, 09:30
Jõuluvana Unol – nagu ka kõigil teistel jõuluvanadel – on praegu iga päev habe hoolsalt trimmitud, vuntsid kammitud ja laternas tuli süüdatud, et ka pilkases pimeduses ükski kodu, kuhu jõuluvana oodatakse, leidmata ei jääks. Lapsed uurivad sageli, mida jõuluvana suvel teeb. Jõuluvana Uno teeb igatahes trenni – et oleks ikka jaksu hangedes sumbata (kõigiks ootamatusteks tuleb valmis olla!) ja pungil täis kingikotte tarida. Foto: Kaupo Kikkas
Käes on see päev ja õhtu, mil päkapikud kingitustekuhja kuuse alla poetavad või jõuluvana ise uksele koputab ja kingikoti tuppa tõstab. Veel rohkem kui kingitusi tahaksid jõuluvanad aga jagada meeleolu, seda elevuse ja ootusärevusega pikitud helget, sooja ja natuke salapärast jõulutunnet, mis on alati sama ja iga kord uus.

Jõuluvana Oskar: „Paljudes peredes käimine on puhas rõõm!”

„Lapsi on igasuguseid, on neid, kellel jõuluvana tulekuks on ettekandmiseks valmis kümneid laule-luuletusi, aga ka neid, kes seda ühtegi pole päris lõpuni pähe saanud. Vanematega on enam-vähem samamoodi. Jõuluvana meele teevad muidugi alati rõõmsaks need pered, kus kõik pereliikmed on tema tulekuks põhjalikult valmistunud, mõnes kodus kantakse ette terve suur ühine eeskava. See on hästi tore!

Mõni väiksem põnn on vahel kauaoodatud külalise saabumisest nii kohkunud, et sõnagi ei tule meelde, pigem kisub nutuvõru suu ümber. Aga jõuluvanal on omad nipid ja nõksud, kuidas lapse usaldust võita. Hästi mõnus on olla sellises kodus, kus peale ema-isa ja laste on kohal ka vanaemad-vanaisad ja veel sugulasi või sõpru. Seltsis ju ikka segasem, on lõbu ja lusti ja mõnusat saginat. Tavaliselt on sellises seltskonnas alati ka näha, et täiskasvanud võtavad oma etteasteid täpselt sama tõsiselt kui lapsed, naljalt ei teki olukorda, kus kellelgi luuletused või laulud otsa saavad, ükskõik, kui palju neid pakke siis ka on.” 

Jõuluvana Ville: „Mõnus on olla pikisilmi oodatud.”

„Jõuluvanaga kohtumine ei rõõmusta ainult neid peresid, kuhu ta külla läheb, vaid ka kõiki neid, kes juhuslikult taadiga tänaval kohtuvad – ei ole veel näinud kedagi, kes oleks ükskõikselt mööda läinud. Kui ka midagi ei öeldagi, siis nägu läheb kõigil rõõmalt naerule.

Mõnes peres, kus jõuluvana varem pole käinud, on lapsed esimesel hetkel pisut kohkunud, teisal aga näed juba väravast sisse astudes, et sind oodatakse: aknad on lapsi täis, kõik kilkavad ja lehvitavad. Suurim üllatus lastele on tavaliselt see, kui jõuluvana võtab taskust lapse kirja, loeb sealt midagi ette. Need suured silmad, kui laps näeb: see ongi minu kiri, sellesama kuusekega, mille nurka joonistasin, see jõudiski jõuluvanani! Seda näha on hästi vahva. Kui kingikotist ei tulegi välja kõik asjad, mis soovinimekirjas olid, jääb pettumuski olemata, kui jõuluvana selgitab, miks ühte või teist asja seekord veel ei saanud.

Sageli kannavad lapsed ette omaenda tehtud laulu või luuletuse – isegi kui see pole eriti hästi riimis, on selline etteaste alati väga armas. Eelmisest aastast on aga eriti hästi meelde jäänud üks noor isa, kes esitas koos oma kolme-nelja-aastase põnniga terve akrobaatikakava, mida oli ikka hoolega harjutatud. Hästi vahva, mõlemad olid nii õhinas! Üldse on näha, kui väga lastele meeldib, kui nad saavad mõne etteaste teha koos vanematega.

Ühes viielapselises peres oli aga vanim poiss jõudnud sellesse ikka, kus jõuluvana hakatakse tasapisi kahtluse alla seadma: „Rääkige-rääkige, küll mina juba tean, vaatame, kuhu vanaisal siis seekord on vaja just enne jõuluvana tulekut korraks minna – nii nagu igal aastal!”

Kui siis uksest sisse astusin, olid poisil silmad suured kui tõllarattad ja suugi ununes lahti. Vanaisa oli ju ometi kodus! Niisugustest kohtumistest jääb hästi mõnus tunne.

Vahel tuleb aga ette ka kodusid, kus on natuke teistmoodi õhkkond: lapsi ei rõõmusta eriti ükski kingitus, ehkki pakid on suured ja uhked, jõuluvana võetakse nagu teenuse osutajat, umbes nagu kullerit – seda mõnusat jõulumeeleolu ei teki. Teisal võivad kingitused olla märksa tagasihoidlikumad, aga see õige emotsioon on esimesest hetkest peale olemas: südamlik õhkkond, siiras rõõm koosolemisest, jõuluvana saabumisest tekkinud ootusärev elevus – kõik see kokku on jõulutunne, mida mäletatakse ka aastate pärast.

Jõuluvana Ruudi: „Juhtub, et jõuluvanakramp tabab hoopis vanemaid.”

„Räägitakse, et lapsed on muutunud väga nõudlikuks, et raske on leida kingitust, mis neid rõõmustaks, et soovid on ebamõistlikult suured ja kui oodatut pakis pole, ei varjagi nad oma pahameelt. Minu kogemus seda ei kinnita. Mulle pole kusagil jäänud tunnet, et jõuluvana justkui polegi oodatud või et ta võiks kiiremini minema hakata, minu kohtumised on alati olnud mõnusad ja soojad.

Hästi vahva on käia peredes, kus kõik on end jõululainele häälestanud. Siis pole sellestki probleemi, et suurematel lastel on jõuluvanandusest ammu oma arvamus – kui jõuluvana uksele koputab, on kõik valmis meeleoluga kaasa minema, ka kõige õrnemas eas teismelised teevad oma etteasted kenasti ära. Kui tekibki mõni tõrge, saab tavaliselt väikese naljaga sellest üle. Enamasti on ikka laulud ja salmid selged ning lapsed esinemiseks valmis.

Pigem juhtub, et täiskasvanuil tuleb jõuluvanakramp peale. Eelmisest aastast on meeles üks kahe väikese tütrega pere, kus isa oli see kes järsku sõnagi suust ei saanud. Pärast saatis sõnumi ja vabandas – et ta ise ka ei saanud aru, mis juhtus. Ühes teises peres aga on vanaisa, kes kuidagi jõuluvanahirmust üle ei saa – igal aastal, kui jõulutaat sisse astub, läheb vanaisa ära teise tuppa.

Üldiselt aga ei sõltu jõuluvanaootus vanusest ja jõuluvana loodab ikka, et see aeg, mil enne jõuluõhtut poeb hinge ärev ootus, kestaks igaühel võimalikult kaua. Jõuluimesse tasub uskuda – ka kõige raskematel aegadel saab end siis vähemalt jõuluõhtul ikka hästi tunda.”

Jõuluvana Santa Uno: „Tähtis on hoida jõulutraditsiooni ja pere kokku kutsuda.

„Kui võrrelda aastatetaguseid jõule praegustega, siis see muidugi hakkab silma, et nutimaailm on peale tulnud – tihtilugu loetakse luuletused telefonist maha. Seda ei tee ainult teismelised, vaid ka emad-isad. Iseenesest pole mul selle vastu midagi – peaasi, et salm ilmekalt ette kantakse, mitte niisama ei vuristata.

Pered ongi erinevad. Kus tuuakse pillid lagedale ja võetakse mitmehäälsed laulud üles, kus kipub lühikestest jõululuuletustestki nappus kätte tulema – aga kõike tehakse ikka südamest. Vahva on vaadata, kuidas mõnes peres, kus olen juba hulga aastaid jõulajal käinud, on suuremad lapsed juba hilisteismelised, aga ikka on jõuluõhtul see õhin ja tuhin sees nii kõigil lastel kui ka vanematel, kes aina õhutavad ja kaasa elavad. See on hästi tore, Minu meelest on hästi tähtis hoida ilusat jõulutraditsiooni: kutsuda pere kokku, et mitu põlvkonda saaks jõuluõhtu koos veeta, tunda kokkukuuluvust ja saada osa mõnusast jõulutundest, mis veel pikalt pärast jõulegi hinge soojendab.”

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee