Jõulud

Jõulud | Too pühadesse vanu rituaale ja traditsioone! 

Koostas Laura Liinat, 24. detsember 2018, 10:09
Vanad jõulukombed toovad tänapäevastele vaheldust. madmoissele, Pixabay
Meie suur jõuluootus saab tänapäeval sageli tänu kauplustele, kohvikutes kõlavatele viisidele ja kardemoniselt lõhnavatele lettidele otsa enne, kui pühad kätte jõuavad. See on muutnud ka meie arusaamist jõuludest. Vaatame aga ajas tagasi, millised olid jõulud kunagi!

 

Samal teemal

Valge aja kiituseks
Vanasti märkis jõuluaeg pikemat perioodi kui me tänapäeval oleme harjunud arvama - see kestis toomapäevast kolmekuningapäevani. Nii pole imestada, et rikkalikud kombed ja uskumused pühadepidamisse ära mahtusid. Et jõuludest õigesti aru saada, tuleb vaadata pühale pragmaatilise eestlase pilguga, kelle igapäevased toimetused sõltusid loodusest. Jõulud lõpetasid päikesekalendri ja tähistasid talvist pööripäeva, valguse võitu pimeduse üle. Nagu tänapäevalgi, tähendas see pikemaid päevi, ainult et praeguse pigem tubase eluviisi juures pole see meile töötegemisel enam nii määrav.

Too õlekuhjad kere alla!
Jõuluajal toodi tuppa õled, aga ka heina ja põhku. Vanadel eestlastel seostus sellega rohkelt uskumusi. Nii arvati, et tuppa toodud õled hoiavad suvel eemal pikse, annavad korraliku heina- ja viljasaagi ning õlgede sasimine kutsuvat suvel põllule keerutama tuule. Õled hoidsid jõuludeks puhtaks küüritud põrandaid ka määrdumise eest, olid palja jala all soojad ja summutasid müra – viimane oli oluline, sest pühade ajal oodati kodusid külastama esivanemate hingi. Seepärast ka suisa magati õlgedel, et voodid jääksid hingede kasutada.
Miks mitte tuua õled tuppa ka tänavu? Kui sa elutuppa ei tihka neid panna, siis esikusse passivad kõrrelised hästi, muuhulgas aidates hoida kinni saabastest tulevat pori!

Krooni lagesid kõrtega!
Arvatakse, et õlgedest tehtud jõulukroonidega püüdsid esivanemad järele aimata mõisates ja kirikutes nähtud kroonlühtreid. Nende valmistamiseks kasutati peale kõrreliste rohttaimi, käsna, sulgi, lõnga, linte, linnumunade tühjaks puhutud koori, küünlaid, riidetükke jms. Kui sul puudub võimalus hankida looduslikke kõrsi, püüa teha variant värvilistest joogikõrtest.

Vaja läheb: kõrsi, lõnga, nõela, kääre

Meisterda kõrtest jõulukroone nii:
1. Lõika kõrtest 12 võrdse pikkusega juppi.
2. Aja lõng läbi kõrte nii, et tekiks neli komplekti kahest üksteise järel asetsevast kõrrest.
3. Seo komplektid kokku alt ja ülevalt. Pinguta lõnga nii, et komplektis olevate kõrte kokkupuutuvad kohad painduksid väljapoole ja moodustaksid rombi.
4. Ühenda neli kõrt ruuduks. Kinnita need ümber rombi horisontaalse kesktelje.
5. Seo mitmeid rombe omavahel suuremaks krooniks kokku. Lisa ühte tippu riputuseks lõngajupp.

Hea teada! Õlgedest võis teha ka jõulupuu. Selleks põimiti õlgedest keerutatud tüve vahelt läbi kõrred, kaunistati paberist lõigatud litritega ja kinnitati lakke nii, et latv allapoole jäi.

Tee ära, ära tee!
Jõuluajal kehtis üleüldine töökeeld. Kodu pidi saama koristatud hiljemalt jõululaupäeva hommikupoolikuks. Takud pidid jõuluks olema kedratud ja kindlasti ei tohtinud olla pooleli kindakudumist. Ka tööriistu ei tohtinud väljaspool kodu laokile jätta, et kurjad jõud neid kahjustada ei saaks.
Kui aknale tule paned, et vaimud ja hinged näeksid tulla, siis vaata, et see su töökoha poole ei paistaks! Ja rahakott – see aseta jõululaupäeval laua peale, sest siis ei tule uuel aastal rahapuudust!

Hoia jõulunõidusega kuri eemal!
Eestlased on aastasadu mõelnud: parem karta kui kahetseda. Nii tasub võtta vanadest kommetest üht-teist üle ka tänapäeva, mis kaitseks kodu ja loomi kurjuse eest. Näiteks aseta tõrjemaagiaks lauta, talli või koerakuuti raudesemeid, tõmba söe, kriidi, savi vms üks või kolm risti maja ja kõrvalhoonete ustele, aknalaudadele, väravale, ahjusuule, auto stangele, aga ka kirstudele, nõudele, kottidele. Nii ei saa kuri majja ega õnn välja!
Kui tahad, et järgmisel aastal vähem jalgu ära lööksid, rästik ei hammustaks, villid ei tekiks või lihtsalt kingad pikalt kestaksid, siis hoia jõuluööl jalatsid jalas! Et hoida eemal haigused, tasub jõuluhommikune näopesu võtta ette veega, millesse on pistetud hõbevalget: sõrmus, münt või prees.

Tee sauna valgel ajal!
Jõululaupäeval saunas käimine on olnud oluline kõikjal Eestis. Seda tuli teha aegsasti, et ka kirikusse jõuaks. Pärast puhtaks pesemist pandi selga uuem ja parem rõivas. Ka lapsed said jõululaupäeval saunaskäigu järel esimese jõuluüllatusena omale uued jalavarjud ja üleriided. Saunaskäimise komme on tänini veel eestlaste seas olemas. Hoidkem siis joont teha see ära pigem valgel ajal ning esivanemate hingedele jäta saunalavale ka veidi pesuvett ning vihad!

Söö järgmise aasta nimel!
Kes siis ei oleks kuulnud, et jõuluajal olid lauad lookas ja söödi lausa 9–12 korda?! Ohtrasti söömine polnud aga pidutsemise pärast, vaid seda tehes loodeti, et laud oleks rikkalikult kaetud terve ülejäänud aasta. Olulisemateks toitudeks laual olid liha, leib ja õlu. Valgeid tangu- ja verivorste tehakse jõulutoiduks tänini.
Ka leivategemine pole meile võõraks jäänud, aga jõululeib ei olnud mitte lihtsalt piklik või ümmargune, vaid erimoodi: sea- või veisekujuline, koonusjas või auguga, et sellesse saaks hiljem küünla panna. Leivaküpsetamine peaks toimuma jõululaupäeval võimalikult vara. Oluline oli ka jälgida, kas koorik küpseb lõhki – see tähendas perele lahkuminekut või muud halba. Jõululeib asetati lauale, kuid seda ei lõigatud lahti ega söödud. Lisaks leivale on tehtud ka muid jahuküpsetisi: saia, sepikut, karaskit. Präänikud ja piparkoogid on aga hilisem kultuurilaen ja neil pole eestlastele olnud rituaalset tähendust.

Jutusta õlle kõrvale sellest, mis maailmas nähtud!
Jõuluõlle joomine on pärit põhjamaade kultuurist ja see komme ulatub meieni paganlusest. Nii nagu jõululeivalgi, on ka õllel olnud tervistav ja tugevdav toime – seda valati ja piserdati õlgedele, põrandale, saunakerisele ja kaevu ning pandi loomadele antavatele leivatükkidele. 
Samuti tulid jõuluks koju mehed, kes tegid tööd laevadel. Tiheda läbikäimisega külas tähendas see, et meestel oli põhjust ka omavahel kokku saada ja maitsta pruulitud õlut ning vestelda, mis maailmas nähtud. Leia jõuludel aega ka oma sõpradega kokkusaamiseks, maailmaasjade paikapanemiseks ja mõistatamiseks, sest jutuvestmisel ja mõistatuste tegemisel arvatakse maagiline toime olevat (nt ei kaduvat lusikad siis ära)!

Jõuluhanest jõuluvanani
Jõululaupäeva õhtupoolik ja esimene jõulupüha on tark olla perega kodus, et hoida nii eemal võimalikku halba. Seevastu muul ajal liikumiskeeldu polnud – jõuluaeg oli ikka sugulaste, sõprade, naabrite ja kogukonnaga suhtlemise päralt. Näiteks käidi meelelahutuseks külas ka maskeeritult! Nii riietati end tagurpidi kasukasse või lina peale tõmmates jõuluhaneks. Hani käis külas peamiselt jõululaupäeva hommikul saunalistel, sulistades nokaga vees, keresid vitstega lüües tervist tuues, nokkides ja näpistades lapsi ning juues vett ja õlut.
Saaremaal oli populaarne ka sokumaskeering. Soku ülesanne oli pererahvast puksida, nalja teha ja tembutada. Kindlasti tuli sokud aga tuppa lasta, et perel oleks hea käekäik ning majas valitseks õnn. Soku tembutamist sai vaigistada, kui teda hea-paremaga kostitada. 
Kui 20. sajandil hakkas kodusid külastama jõuluvana, ei olnud ka tema meile tänapäeval tuttava välimusega. Tal võis olla seljas pahupidi kasukas, peas karvamüts, jalas vildid ja käes labakindad. Tähtsam kui kingikott, oli hoopis vitsakimp. Samamoodi kui mardi- ja kadrisandid kontrollis ka jõuluvana laste tublidust ja virkust ning jutustas lugusid. Nii võiks ka tänavu panna jõulutaadile suurema rolli kui seda on vaid kinkide üleandja!

Üllata lapsi kuusega!
Maaperedesse ilmusid kuused 19. sajandil. Esialgu toodi need tuppa koos õlgedega – kui õled said rehetuppa, siis kuusk puhtasse kambrisse. Kuuse toomine ja paika panemine oli meespere ülesanne. See riputati latvapidi lakke aampalgi külge, pandi lauale, põrandale või puuriti pingi sisse auk ja tõsteti sinna seisma. 
Ehtimiseks kasutati komme, õunu, värvilisi klaaskuulikesi, kellukesi ja (looma)kujundeid. Küünlad seoti kuusele niidiga. Lapsi reeglina kaunistamisse ei kaasatud, sest jõulupuu oli neile üllatus. Jõulupuul võidi valida endale ka nimeline küünal ja jälgida selle põlemist – kelle oma põles kauem, sel oli pikem elu ees.

Kingi pärisasju!
Jõuluaegne kinkimiskomme oli omane ka vanadele eestlastele. Enne jõuluvana olid kingituste üleandjad perevanemad. Teistesse peredesse viidi jõuluõlut, pakuti pähkleid ja toitu, lapsi rõõmustati uute riiete, jalanõude, maiustuste, lugemis- ja kirjutamisvahenditega. Rõivaesemed, näiteks sall, müts, põll, jakiriie jne, olid põhilised kingid ka täiskasvanutele. Seda võiks järgida tänavugi et kingiks viia asju, mida teine vajab või koheselt tarbida saab!

Kasutatud kirjandus: „Eesti rahvakalender VII“

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee