Kommentaar

Toomas Alatalu | Riigikogu valitakse rahulolematus Euroopas (10)

Toomas Alatalu, vaatleja, 19. detsember 2018, 18:50
Eesti seekordsed riigikogu valimised on erilised selles mõttes, et kunagi varem pole meedia hakanud seda niivõrd varakult kajastama ja selle surve tõttu on ka erakonnad kiirustanud nii nimekirjade kokkupaneku kui ka valimisprogrammide koostamisega. Paistab, et pea kõik saavad sellega ühele poole veel vanal aastal, ehkki tervelt pool jaanuari oleks ka kasutada. Otse öeldes – oleks aega mujalt õppides targemaks saada, ent seda ei tahetagi kasutada.

Kiirustamise peapõhjus on teada – ennetada seda, mis mujal Euroopas on juhtunud ja juhtumas. Mõistagi on jutt kogu kontinenti 2015. aastal haaranud võimu- ja valitsemiskriisist, mis praktikas tähendab end senisele võimuladvikule vastandanud jõudude edu üld- ja regionaalsetel valimistel, streigivõitluse kasvu ja eriti võimupoliitikavastaseid süsteemseid väljaastumisi, mille parim näide on praegu kollavestide iga nädalalõpu protestid Prantsusmaal.

Kuna Euroopa juhtriigid löövad endiselt kaasa nende endi osalusel kergekäeliselt vallandatud avantüürides moslemimaades, tuleb vanal maailmal taluda ka kalifaadi õhutet terrorirünnakuid, mis Pariisi, Berliini ja Brüsseli järel tabasid ka Euroopa teist pealinna Strasbourgi. Rääkimata 2014 alanud ja endiselt süvenevast agressioonist Ukrainas, mis hoiab närvis kõik Venemaa naabrid.

Kollased vestid levivad

Arusaadavalt vaatab kogu Euroopa oma juhtriikides Saksamaal ja Prantsusmaal toimuvat. Kolmas vaal Suurbritannia, kelle samuti 2015. aastal alanud lahkumine Euroopa Liidust on kogu kõnealuse protsessi osa, oleks nagu mängust väljas, ent ei ole ka. Euroopa liidrite äsjane otsus – lükata järelduste tegemine edasi, kuni Suurbritannia on EList väljas – iseloomustab kõige paremini praegust seisu Euroopa poliitikas: üleüldine otsustamise kartus, ehkki kriis pea kõiges seda suisa nõuab. Pealegi nii ruttu kui võimalik, sest olukord Euroopas muutus äsja kardinaalselt.

Kui lihtsalt selgitada, siis Prantsusmaal aprillis–juunis 2017 toimunud presidendi- ja parlamendivalimistega suudeti tõusvat ladvikuvastast trendi pidurdada sellega, et loodi kõiki ühendav ja kõike lahendav Macroni fenomen, mille rahulolematusest tiined prantslased alla neelasid ja ooteasendi sisse võtsid.

Tänu sellele andsid ka septembris 2017 peetud valimised Saksamaal vähem kui võinuks – ladvikuvastaste saak küll kasvas, ent bürgerite põhimass jäi prantslaste eeskujul ootele. Kriis oli aga niivõrd sügav, et Merkeli uusvana valitsus sündis alles pool aastat hiljem ja hakkas siis kaotama kõigil Landtag'ide valimistel.

Niisiis kriisi süvenemine Saksamaal jätkub ja nüüd lisandus sellele ka prantslaste protest, kellel sai villand Macroni lõputust eputamisest ning eriti tema keskklassivastastest ja vaid ladvikut soosivatest reformidest.

Nüüd, kus kollavestid tegutsevad juba ka Belgias, Hispaanias ja Itaalias, on möll kogu Euroopas tagatud. Seda nii stiihiliselt kui ka organiseeritult, sest juhtumisi seisavad maikuus 2019 ees Euroopa Parlamendi valimised. Juba mainitud riike näitena võttes on kindel, et sellest pole pääsu ka Eestil.

Küsigem jällegi lihtsalt – kas praegune seis Rootsis ja Lätis, kus valimised toimusid vastavalt septembris ja oktoobris ja näitasid samuti ladvikuvastase hoiaku tugevnemist ja kus siiani pole suudetud valitsusi luua, ei sarnane seisuga Saksamaal 2017. aasta septembrist kuni 2018. aasta märtsini?

Mis puutub Eestisse, siis, nagu öeldud, algas siin peatrendi läbilööki ennetav tegevus varakult ja hakkama saadi isegi Macroni liikumise tüüpi moodustise ehk Eesti 200 sünnitamisega. Paraku on nad teinud mitmeid vigu, ja mis peamine, tema eeskujul läheb Prantsusmaal halvasti.

Eesti võimustruktuuride kriisi sattumist peegeldas hästi kartelliparteide mahahääletamine 2015. aasta riigikogu valimistel, täpsemalt uute jõudude pääs Toompeale. Uus võimukombinatsioon kartelliparteidest andis seal näiliselt küll uue hingamise, ent uute poliitiliste ühenduste edasine teke annab selgelt märku kriisi ja just võimuparteide usalduskriisi püsimisest.

Revolutsiooniline kriis

Selle parimaks peegelduseks on nn anonüümsete eestvedajate edu. Kas või kuulus 24. veebruari (ostu)sõit Lätti,  protestimaks valitsuse rumala aktsiisipoliitika vastu – üks seltskond teeb ettepaneku protestida mõistlikus vormis ja kuna valmisolek on üleüldine, saab idee teoks. Selle sõiduga edestasid eestlased tegelikult isegi Prantsusmaa kollaveste, kes protestivad praegu nädalalõppudel samasuguse poliitika vastu. Eestlastel pole küll prantslaste tempot – iga nädalalõpp –, ent jätk 24. veebruarile ju ikkagi oli, kui pidada silmas sõitu Kuusiku lennuväljale 20. augustil.

Mainin neid kuupäevi mitte juhuslikult, sest kui öeldakse, et Prantsusmaal pole enam püha isegi Triumfikaar, siis meil on ju 24. veebruari ja 20. augustiga sama seis. Lohutuseks – nii on alati revolutsioonilistel või pehmemalt öeldes poliitilise kriisi aegadel.

Selgelt Brüsselist suuniseid saav seltskond on pikka aega asju serveerinud nii, et Eestis tähendavad eesseisvad valimised kõigi kokkupõrget EKRE vastu. Hea oli, et selle põrmustas EKREst välja heidetud Maria Kaljuste, kes tegi naksti Vabaduse väljakul niisuguse protestiavalduse, millest EKRE saab vaid unistada. Sest teema, mille ta välja pakkus, oli just see, mis rahvast kõnetas ja millele rahvas reageeris.

Eestis on tekkinud ainulaadne olukord, kus rahva arvamuse eiramine on viinud selleni, et just rahvas ja mitte valitsus on hakanud kujundama Eesti poliitilist mainet. Kõik algas kartelliparteide ainuvõimu päevil, kui üks osa Eesti eliidist otsustas isiklike punktide teenimise nimel 2013. aastal kogu Ida-Euroopa arengutasemest ette lipata (eirates seejuures teadlikult kahju, mida tehtud ja ellu viimata jäänud otsus tekitas teistele Euroopa Liitu pürgijatele, keda nn teemavedajad said nüüd kergemini ärgitada üle oma taseme hüppama).

Rahvas sellega kaasa ei läinud ja kui kaks aastat hiljem hakati rääkima, et kui üks suurriik kutsub enda juurde elama miljon pagulast teisest maailmajaost ja meie peaksime solidaarsusest teda selles aitama, ei mindud kaasa ka sellega. Pärast seda hakati aga juba ka ise välispoliitilisi dokumente lugema ja tulemuseks oligi see, mis sündis ÜRO rändepaktiga.

Eesti poliitikud võivad rääkida mida iganes, ent ajaloos raskelt kõrvetada saanud rahvas enam oma poliitikute iga  juttu ei usu. See on tegelikkus, mis vajutab pitseri nii riigikogu kui ka europarlamendivalimistele.

10 KOMMENTAARI

r
Rahvastikuteadus Eestis 20. detsember 2018, 13:55
Selleks, et Eesti säiliks rahvusriigina, peab tegema rahvastikuuuringuid eraldi gruppides - põlisrahvad (st eestlased ja rahvusvähemused) ja immigrand...
(loe edasi)
v
20. detsember 2018, 12:29
varsti on Eestis ka kollased vestid möllamas ,kohe enne või peale valimisi
Loe kõiki (10)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee