Kommentaar

Ats Miller | Poliitika ja protesti eri vormidest (12)

Ats Miller, kirjanik ja EKRE liige, 19. detsember 2018 18:50
Vanasti oli lihtne, kuningas valitses. Kui keegi tõusis turul vankrile ja hakkas tuututama, et kuningas ei kõlba kuhugi, tulid vahid ja arvaja... kadus. Ehk siis kuninga mahavõtmise lävi oli väga kõrge, see nõudis üldist tõsist rahulolematust ja kui ajalugu vaadata, siis enamasti otsustati see enne üldrahvalikku ülestõusu kusagil ülemkihis ja tehti hulga väiksemate kahjudega ära.

Alati võib küsida, et mis siis paremaks läks, ent palju rohkem on mõtet küsimusel, milliseid kõlbmatu valitseja väljavahetamise meetodeid kasutavad ühiskonnad on pikemas perspektiivis edukamad? Ja siin on paraku vastus selge – need, mis on suutnud hoiduda suurematest ekstsessidest. Need, mis on lubanud dialoogi ja andnud rahulolematusele võimaluse end väljendada ning otsinud protestis ratsionaalset iva.

Poliitilised provokatsioonid

Võimalik, et üks rumalamaid asju, mis nii meie kui muu arenenud maailma avalikus ruumis muudkui ringleb, on teatud inimeste meeletu soov kõike ära keelata. Kusjuures siin ei ole inimese maailmavaatel silmnähtavat vahet – üks kisab neofašistid, teine perverdid, kolmas rassistid, neljas reeturid.

Jah, muidugi on teatud asjad ühiskonnas keelatud. Tavaliselt on sel puhul tegemist selliste sõgedustega, et väga suurel enamusel ei teki sellega mingeid küsimusi; näiteks inimeste ohverdamisega tegelevata kultuste järgijaid on ikkagi tohutu vähemus.

Ärakeelamistõve sõgedust ei ole võimalik paari sõnaga selgitada – mida sa ütled inimesele, kes siiralt küsib, et miks peaks lubama [siia tema vastaste nimi] meelt avaldada? Ja kui juhid tähelepanu väljendusvabadusele, siis a) saad selgituse, miks tema vastased inimsoo hulka ei kuulu või b) „aga nad ju lähevad vägivaldseks”.

Ja kõige totram on, et ärakeelamistõbiseid ei saa ära keelata...

Midagi pole teha, niikaua, kui inimkond on rääkinud lugusid, on ta ennast neis paremaks rääkinud. Ja vastast demoniseerinud. Ja kui vastane ei ole piisavalt deemonlik, on käiku läinud pettus – massimeedia ajastul poliitilise võitluse kontekstis alates lihtlabasest valetamisest lõpetades provokatsioonidega. Väga lühidalt – sellest ajast, kui ebameeldivaid inimesi ei saanud enam lihtsalt kõrvaldada, mõeldi umbes kaks sajandit tagasi Prantsusmaal välja agent provocateur’id, kelle ülesanne oli protestijate ridadest politseinikke tulistada või granaat visata, et viimastel oleks ettekääne tuli avada.

Selles kontekstis on maailm tohutult edasi arenenud, lahingugranaate ja tulirelvi ei kasutatud Eestis 2007. aastal ega kasutata praegustel protestidel üle Euroopa.

Eesti kogemus

Viimastel nädalatel on Eestis juhtunud paar väiksemat intsidenti, ehk siis rahulik lippude-loosungitega kusagil seismine-kõndimine-rääkimine on toonud kaasa paar väikest vastasseisu. Rõhutan veelkord: väikest, isegi Euroopa kontekstis vaevalt mainimisväärset vahejuhtumit. Varasemad geiparaadide munadega loopimised ja mõned rüselused on olnud palju tõsisemad; ja eks ole neidki tagantjärele mõnuga lüpstud.

Eks see oli uus tase ja madalaim põhi, mis ütleb liigagi palju nende inimeste eetilise taseme kohta, et provokatsioonis kasutati last. Ja naljakas on selle – tegelikult tõesti suhteliselt tühise ja ilma igasuguste tagajärgedeta lõppenud – provokatsiooni juures pigem selle läbiviijate taipamatus õigel ajal lõpetada ja tunnistada, et läks väga halvasti. Et lahedana tundunud nüke andis väga valusa tagasilöögi ja tõenäoliselt küsivad nüüd ka teised kahesajalased, et kas te annate endale aru, et see võis meile riigikogu kohad maksma minna? Nii et ilmselt läks see sellele seltskonnale nende ametid ja poliitilise karjääri maksma ja on inimlikult mõistetav, et osaline nädal aega kodus nuttis... Ainult et viisaka taandumise asemel pakutakse piinlikke valesid ja veel piinlikumaid õigustusi – mis tähendab „uuele kiisule kambakas”? Muidugi visatakse toast välja prügikastikass, kes roojas keset põrandat ja kelle karvadest vahivad välja vanad täid...

Aga kui teeks poliitikat rahulikult?

Tegelikult on meil Eestis vedanud, et poliitilised provokatsioonid on nii haledalt läbi kukkunud. Ma siiralt tahaksin loota, et sellepärast, et inimesed, kellel on taipu ja võimeid neid korralikult teha (näiteks mina, kes ma olen seda taktikat kunagi Rootsis politoloogiakursuse raames õppinud), seda kunagi ei tee – sest see on madal ja ebaaustusväärne; teatud sügavamas tähenduses on see oma ideaalide ja rahva petmine.

Arvamuste vabadus toob igasse poliitilisse liikumisse ka need, keda ükski väärikas poliitiline liikumine ega rahvas laiemalt iial võimu juurde ei taha – tegelased, kes tahaksid vastaspoolt füüsiliselt hävitada.

Ma tean, et seda nõu ei võta keegi kuulda, aga praegu oleks see hetk, kui kõik tõsiseltvõetavad poliitilised jõud distantseeriksid end selgelt destruktiivsetest liialdustest. EKRE on juba kinnitanud Reimo Metsale, et seksuaalvähemusi ei panda seina äärde; jah, seda soovijaid on – aga tühine vähemus. Tore oleks, kui ka sotsid ütleksid, et nad ei anna Tarandile relva, et rahvuslasi kuklalaskudega hukata; et ka neil on nii mõtlejaid tühine vähemus.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee