Kommentaar

Igor Gräzin | Meile lubatakse valimistel valesid asju (9)

Igor Gräzin, Euroopa Parlamendi saadik, Reformierakond, 17. detsember 2018, 18:30
Mitte ainult jõulud pole tulekul, vaid ka valimised – televiisorisse ilmuvad klipid, vähemad koalitsioonipartnerid kisuvad tühjast kohast joorupit üles ja noor Tarand saab miitingul kere peale. Seega on kõik poliithooaja märgid tulemas, mis ennustavad valimisi nagu kuldnokad suve.

Ja mis veel tähtis on: hakkavad tulema kõikvõimalikud lubadused, eeskätt rahalised – pensionid, keskmised palgad, maksuvabad miinimumid, vanematoetused (see kõik peab tõusma), aga ka maksukoormused, viinaaktsiisid, bensiinitasud ja maksumäärad (need peavad langema).

Kellele on vaja edetabeleid?

Arvudest veel niipalju, et eelarve peab olema tasakaalus ja riigivõlg peab olema madal. Ja kuigi seda on kah aastast aastasse parteide poolt lubatud, on võimatu aru saada, miks need kaks lubadust inimestele meeldivad.

Kui mul on hea palk ja kindel töökoht, armas perekond ja toredad sõbrad, siis on mul tegelikult täiesti ükskõik, milline on eelarve defitsiit riigil, mis on seal kusagil kaugel üleval. Ja riigivõla võib jõuluvana endale kotti tagasi toppida, sest kingitust mulle sellest võlast ei ole.

Meil on mälus alles üks eriline arvuline lubadus – jõuda 15 aastaga viie jõukama riigi hulka. See oli üks Andrus Ansipi tavalistest raamatupidamisega seotud naljadest („sellises kriisis ma tahangi elada“ – no ei tahtnud ju!), aga mõtlemapanev oli see, et niisugust nalja sai üldse välja pakkuda.

Mitte et arvud olid otsast peale valed, vaid see, et need läksid meile korda! Vaieldi vastu, et 15 aastaga ei jõua, või öeldi seda, et saame üksnes kaheksa jõukama hulka, kuid ei väidetud, et mis tähtsust sellel on!

Meile antakse interneti vahendusel teada, et oleme rahvusliku koguprodukti poolest inimese kohta maailmas 41. kohal, inimarengult 34. kohal, majandusvabaduselt 16. ja internetiühendustelt 26. kohal maailmas. Ütlen ausalt, et ma ei tea, kas see on hea või halb. Sest ma ei vali endale kodupaika või kodumaad mitte edetabeli, vaid millegi muu järgi.

Sest tegelikkuses me ei küsi, kuidas on need arvud, mida poliitikas sageli kasutatakse, seotud meie eluga.

Ainus makroökonoomiline näitaja, mis elus miskit muudab on kütuse- ja alkoholiaktsiis, aga seegi ei oma erilist tähtsust, kui silmas pidada, et energiafirma võtab meie tavatarbimiselt hiigelmaksu veel otsa ja ütleb seejuures, et tegu on „võrgutasuga“.

Niisiis: miks on meil vaja kohti edetabelites, millest me niikuinii midagi ei tea ja millest meie elu ka ei olene?

Vastus on lihtne – ilma arvudeta ei saa ühiskonda juhtida! Unustades lihtsa tõe, et liberalismi seisukohalt areneb ühiskond enam-vähem ise. Ja vastupidi: kui võtta ette viimane kriis, siis kriisi sügavus ei tulenenud mitte majandusest enesest (USA kinnisvara pahandus oli kriisi ajend, mitte põhjus), vaid sellest, et USA keskpank ajas rahapoliitikat valesti.

Keskpankuritel olid käes õiged arvud, aga nende mõtlemine oli vale. Sotsialismiga oli täpselt nõndasama – ega NSVLi plaanikomitees ju lollid istunud, aga arvudega juhtimine ei olnud kuidagi seotud sellega, et elu oli inimestel ikka vilets ja poeletid tühjad.

Kuna deviisis „seitseaastak viie aastaga“ (Hruštšov) ja „neliaastak – kolmega“ (Hermann Göring) puudub üks faktor – inimene, siis on see arv vajalik selleks, et sotsialistlikku majandust kuidagimoodi juhtida.

Bolševistlik-leninlik Eesti Energia ei saa olla juhitud, kui talle ei anta mingisuguseid temaga seotud arve. Ja vastupidi: mis tahes inimeste heaks töötavale vabrikule pole vaja miskit muud, kui tema müüdava kauba hinda ja kaupadest saadavat kogutulu.

Kapitalismi seisukohalt on näiteks USA-l ja Inglismaal täiesti ükskõik, mitmendal kohal nad maailmas ühe või teise arvu poolest on ja pole üldsegi ükskõik, milline on järgmistel vahevalimistel osalevate valijate heaolu ja sissetulek.

Teeme elu paremaks

Rooma paavst Franciscus (kes oli eraelus tööstuskeemik) ütles oma külaskäigu ajal Eestisse, et hästi elatud elu ei pruugi olla hea elu.

Maailm on täis investeerimisõpikuid, mis räägivad sellest, kuidas vaadata suuri arve ja sellele vastavalt rahaturul hästi teenida. Ühe sellise maailmakuulsa õpiku autor ütles mulle lahkumisel kätt surudes sellise tarkuse, et 30 aasta jooksul, kui ta on turgusid uurinud, on ta aru saanud, et kui näed unes alasti tüdrukut lehvivate juustega läbi viljapõllu jooksmas, siis läheb Dow Jones’i tööstusindeks alla.

Ja nii need jamad tulevadki – Euroopa Parlament arutas Euroopa elektroonilise kommunikatsiooni koodeksit (ja 5G ühenduse arengut) ajal, kui Tapa ja Tamsalu vahel ei ole tavalist wifit. Ühel teisel päeval tuli jutuks Euroopa energiapakett, milles oli laest võetut hulganisti: võtta vastu ELi siduv otsus toota vähemalt 27% lõpptarbitavast elektrist taastuvatest allikatest aastal 2030 ja saavutada see rahvuslike indikaatorite täitmise kaudu aastatel 2021 kuni 2030.

Mida paganat tähendab see 27% ja kuidas läheb seeläbi elu paremaks memmekesel, kel kas pole elektrit või kel on võrguühenduse asemel kolhooside algusaegadest pärinev traadiräbal?

Moraal on selles – ärgem kuulakem arve, vaid mõelgem selle peale, kuidas üks või teine erakond elu paremaks võiks teha. Kui ka muud mitte, siis tavalisi asju – teed ära parandada, lumi kokku lükata, koolimaja üleval pidada.

Tähtsamatest tähtsaim on korras hoida ja välja arendada teed ja ühendused. Mitte 250kilomeetrise tunnikiirusega Rail Balticut pole vaja, vaid raudteed, millega saaks rongiga tööle ja koju sõita; mitte 5G ühendust, vaid sellist, mis oleks kindel selleks, et näiteks kodus raamatupidajana tööd teha.

Ja mitte riigieelarve ei pea olema tasakaalus (milleks, muide?), vaid rahaautomaat maakontoris olgu nii kõrgel, et selle juurde saamiseks ei pea kasti otsa ronima.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee