Jõulud

Taavi Libe | Et viha ja masendus ei rikuks jõulurõõmu (1)

Taavi Libe, "Vikerhommiku" saatejuht, 16. detsember 2018, 18:41
 
Pidage vastu, head lugejad! Nädal enne jõulu- ja aastavahetuse maratoni algust on selline soov ilmselt kõige paslikum, sest kui lüüa Google'i otsingumootorisse ingliskeelne sõnapaar Christmas depression ehk jõuludepressioon, raalib tark süsteem internetiavarustest välja 284 miljonit(!) vastet, mis on üht- või teistpidi pühademasendusega seotud. Ja veel kord – need on ainult ingliskeelsed vasted!

Legendaarsed multifilmitegelased Oh ja Ah saaksid jõulumasenduse teemal tulise vaidluse maha pidada. Ühest küljest on igasugune kurvameelsus ja masendus erakordselt kurnavad. Kusjuures, kuigi loo alguses kasutasin väljendit depressioon, siis edaspidi luban seda vältida, sest depressioon on ravi vajav haigus, mida kiputakse bulvariajakirjanduses devalveerima lugematute artiklitega prominentidest, kes järjepanu pajatavad, kuidas nad ühe sõrmenipsuga langesid sügavasse depressiooni ning imepisikese elumuutuse järel tulid sellest kõigest jälle välja. Depressioon on ikka pisut tõsisem asi. Me ei hakka ju pärast iga tugevamat kõhuvalu kuulutama, et meil oli vahepeal maovähk.

Aga kui naasta jõulumasenduse juurde ning koos matkasell Ah-iga (Loodetavasti oli ikka tema see positiivne tegelane. Ma pole seda multifilmi sel sajandil näinud.) otsida teemast midagi head, siis pühade kontekstis vaimsete muredega tegelemine näitab, et oleme suutnud kogukondlikult Maslow vajaduste hierarhia vatsasektorist kõrgemale ronida. Sellega seoses liikusime postsovetlikust Ida-Euroopast taas sammukese Põhjamaa heaoluühiskonna poole.

Loeb see, kuidas elati enne jõule

Võib-olla pole ma olnud piisavalt tähelepanelik, aga tänavu pole mulle silma hakanud teema, millele ajakirjandus aastaid pühade eel väga teravalt keskendus – lood kõikvõimalike ekspertidega, kes annavad nõuandeid, kuidas end aasta viimasel nädalal mitte lõhki süüa. Andku mulle andeks kõik, kes peavad kahetsusväärsel kombel  jõulude ajal tühja kõhtu kannatama, kuid olen veendunud, et vähemalt sel sajandil on eestlased suutnud pühade ajal end statistiliselt pigem surnuks süüa kui nälgida. Joomisest ma ei hakka üldse rääkima.

Mainitud toitumisspetsialistide soovituste varamusse kuulub tavaliselt seegi, et kui söömisorgiatega vähegi piiri pidada, pole tarvis tervise ja pühade ajal lisanduvate kilode pärast muretseda. Üldjuhul ei põhjusta rasvumist see toidukogus, mis süüakse ära jõulude ja uue aasta vahel, vaid see, mis pistetakse suhu uue aasta ja jõulude vahel.

Vaimse tervisega on laias laastus samamoodi. Kui suurem osa aastast elada muretult nagu kitseke kastemärjal aasal, on võimalik pühademöllus kerge vaevaga inimohvreid vältida. Aga kui olla terve aasta hirmul, ärevil või vihane, siis võib aasta lõpuks kork pealt lennata. 2018. aasta on kulgenud pigem raskepäraselt. Ägestumisi ja polariseerivaid teemasid on olnud rohkem kui rubla eest. Ja kui juba jutuks tuli, siis tiksub peale kõige muu seegi mure kogu aeg kuklas, et me mitte mingil juhul ei peaks Eestis enam kunagi midagi rubla eest ostma.

Kus on meie kurja onu simulaator?

Isegi pesueht jõulutooted ei päästa tänavu karmist tegelikkusest. Kui tihti te olete kultusfilmi „Üksinda kodus“ vaadates pead vaevanud sellega, et saamatud Marv ja Harry oleksid pidanud sadistliku kainiku lõksudesse sattumise järel surnukuuri jõudma? Ilmselt mitte liiga sageli. Aga kui vaadata närvidepuhkamiseks Anu Auna imekaunist jõulufilmi „Eia jõulud Tondikakul“, käib ühel hetkel tuline jutt südame alt läbi, sest põhukõhuga Juhan Ulfsak tahab seal Eesti metsa maha võtta. Metsamurega läks pühade eel isegi hästi, sest ambrasuurile viskus Valdur Mikita isiklikult, kes tõestas, et nii uskumatu, kui see ka ei tundu, on ühel ja samal inimesel võimalik müüa metsa ning olla ikkagi meeldiv ja intelligentne.

Kui uskuda uuringuid, siis jõulumasenduse üks kõrgpunkte saabub siis, kui suguvõsa on ühe laua ümber koos ja aasta aega erinevates Facebooki kommuunides enda seisukohti äärmuslikeks lihvinud sugulased peavad selles arvamuste paablis suutma tsiviliseerituks jääda. Ameeriklased olid ettenägelikud ja programmeerisid „kurja onu simulaatori“, millega vesteldes saab enne pühi harjutada, kuidas radikaalsete poliitiliste vaadetega sugulasi kõnetada ilma, et järgneks toidusõda. Tervise arengu instituudil on seega nädalake aega, et õpetada oma alkobot tselluloosist, rongiliiklusest ja lastekärudest rääkima. Ja jõulurõõmu jätkub kauemaks!

1 KOMMENTAAR

m
Mott 17. detsember 2018, 05:26
...ja kogu rahvas saata viharavile!

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee