Kommentaar

Mart Soidro | Inimõigustest. Eile ja täna (2)

Mart Soidro, literaat, 13. detsember 2018, 18:17
 TH
10. detsembril möödus 70 aastat ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmisest. 44 aastat hiljem asutati president Lennart Meri eestvõttel Inimõiguste Instituut. Olime tulnud nõukogude ühiskonnast, kus inimõigusi tallati halastamatult maha. Tuli tuua avalikkuse ette nõukogudeaegsed inimõiguste rikkumised ja seista endiste poliitvangide õiguste eest – usun, et see oli ajend, miks Lennart Meri juba oma ametiaja esimestel kuudel härjal sarvist haaras.

Esmaspäevane aastakonverents oli juba kaheksas, seekordne teema oli „Väärtuskonfliktid“. Ettekandjateks raskekahurvägi. Meilt ja mujalt.

Nii paradoksaalne kui see ka pole, on inimõigused (õigemini selle rõhuasetus) ajas muutunud. Kas 70 aastat tagasi oleks keegi osanud arvata, et riik peab kaitsma inimesi valeinformatsiooni eest? Nojaa, George Orwell (1903–1950) oli selleks ajaks kirjutanud „Loomade farmi“ (1944), hoiatusromaan (või äraspidine utoopia?) „1984“ ilmus aasta enne selgeltnägija surma. 1984. aastal Vene sõjaväes aega teenides ei teadnud ma veel, et „sõda on rahu“, „vabadus on orjus“ ja „teadmatus on jõud“.

Mõned aastad hiljem neid teoseid lugedes avanesid silmad ja uskusin, et täpsemat aastaarvu oleks kirjanikul olnud oma kultusteosele raske panna. Küllap 1984 oligi pärastsõjaaegses Nõukogude Liidus üks kõige jaburamaid aastaid. Mida aasta edasi, seda rohkem said sõnad ju oma esialgse tähenduse tagasi. Ajani, kui infotehnoloogia võimaldas paisata massidesse ka valeinformatsiooni. Troll, esialgu paha vaim, hiljem ka liiklusvahend, sai hoopis laiahaardelisema tähenduse. Kas novembris Toompeal toimunud rahvakoosolek oli rahumeelne meeleavaldus või vihkamise tund? Kas „kaks jalga hea, neli jalga parem“ on loomade või uute patriootide lipukiri?

Sellised mõtted valdasid mind Inimõiguste Instituudi aastakonverentsi ettekandeid kuulates. 

Inimõigused muutuvas ajas

ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon võeti vastu pärast II maailmasõda, kui see tragöödia jõudis oma eheduses ja jõleduses enamiku inimesteni. Kui palju teati sõja ajal holokaustist? Ka nõukogude repressioonid olid meist geograafiliselt kaugemates riikides teadmata. Tõsi, ükski ülddeklaratsioon ei suuda kaitsta meid vägivalla eest – vaid mõned kuud hiljem toimus ju märtsiküüditamine. Hiina Rahvavabariigi repressioonid jäid juba järgmisesse kümnendisse.

Loodetavasti ma filoloogina ei eksi, kui väidan, et ülddeklaratsiooni kaudu viidi inimõigused rahvusvahelise õiguse tasemele. Varem käsitles iga riik inimõigusi erinevalt. Mingit üksmeelt selle deklaratsiooni vastuvõtmisel ei olnud ka 70 aastat tagasi – 48 riiki võtsid poliitilise kohustuse deklaratsiooni järgida. 8 riiki jättis hääletamata (NSV Liit, Ukraina NSV, Valgevene NSV, Jugoslaavia, Tšehhoslovakkia, Poola, Lõuna-Aafrika vabariik ja Saudi Araabia). Nagu me mäletame, õnnestus Jossif Stalinil ka suuremad vennasvabariigid 1945. aastal loodud organisatsiooni kaasata.

Praegu on ÜROs 193 riiki. Kas maailma rahvaste organisatsiooni kuulumine teeb maailma inimõiguste osas paremaks? Kvantiteet ja kvaliteet võivad olla ka pöördvõrdelised. Neist liikmesriikidest vaid kolmandikus austatakse inimõigusi. Mõtleme näiteks Aafrika riikide peale, kes 50ndatel pääsesid impeeriumide ikkest ja talitavad omatahtsi.

Ka Aasia riigid ei arvesta ülddeklaratsiooni oma põhiseaduslike institutsioonide ülesehitamisel.

Küsisin konverentsi peakorraldajalt Mart Nutilt, millal oli pärast ülddeklaratsiooni vastuvõtmist inimõiguste kuldaeg. Õpetatud sõber jäi sügavalt mõttesse.

„Kuldaega pole kunagi olnud. Enamikus riikides rikutakse endiselt inimõigusi. Euroopa inimõiguste konventsioon võeti vastu 1950 – see oli esimesi Euroopa Nõukogu loomise järel (1949) koostatud akte ja kõigile Euroopa Nõukogu liikmesriikidele kohustuslik. Selle alusel loodi ju Euroopa Inimõiguste Kohus (1959). Kuldajastule olime kõige lähemal vast 90ndate alguses, kui demokraatlikud riigid said taas iseseisvaks. Neid riike, kus inimõigusi austati, oli tol ajal kõige rohkem. Aga siis tulid Bosnia, Rwanda ja Tšetšeenia sõda. Taandkäik sai hoo selle sajandi alguses. Terrorism, Putini võimuletulek... Veidi varem hakati loobuma demokraatiast Kesk-Aasias.“

Separatism või iseseisvuse püüe?

Professor Leonhard Lapin pidas konverentsil vägeva ettekande: „Nüüdis-Euroopa häbiplekk“. Kunstnik rääkis Katalooniast, mille iseseisvuspüüdesse suhtub meie riik teatava reservatsiooniga. 

Kataloonia oli ju iseseisev aastatel 1640–1652, 1678 ja 1701–1714. Peaaegu ka 1939. aastal, kui Francisco Franco musklite abil vabaduseiha lämmatas. Hästi delikaatne teema. Ühest küljest võiks meenutada EKRE auesimeest Arnold Rüütlit, kes kutsus USA kongresmene üles mitte sekkuma Eesti NSV siseasjadesse (1988). Teisalt võiksime ju mõista katalaane, nende iseseisvumispüüdeid. Veidi demagoogitsedes: kes tahab elada ühiskorteris ja maksta ka teiste eest suuremat veearvet, kui sulistatakse võrdselt? Aga kuna iseseisvuse pooldajate ja vastaste suhe on 50:50, ei julge ma sel teemal rohkem sõna võtta. Selge on see, et sõbralikku viiki selles malepartiis ei tule. 

Oleme mõneti patiseisus. Kas kunagi jõuab kätte ka aeg, kus kahurid vaikivad? Ja üksnes muusad laulavad.

2 KOMMENTAARI

r
reformar 14. detsember 2018, 20:14
Riigikogu, võttes 13. märtsil 1996. a vastu seaduse “Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kait­­se konventsiooni ja selle lisa­proto­kollide ratifits...
(loe edasi)
m
Me otsime 14. detsember 2018, 11:37
üles suurriigid, kus inimõigusi rikutakse. Oma, väikese riigi, ukseesisest kaugemale ei näe. Kui palju neid inimeste õigusi üldse Eestis on?

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee