Kommentaar

Laine Randjärv | Kuidas mind natsionalistiks tembeldati (26)

Laine Randjärv, riigikogu liige, Reformierakond, 12. detsember 2018, 18:33
 Alar Truu
Oma keele ja kultuuri kalliks pidamine ei ole kuritegu ning äärmuslikus võrdõiguslikkuse tuhinas ei peaks patriotismi natsionalismiks tembeldama.

Sellest ei ole kaua aega möödas, kui vangutasime murelikult pead, et rootslased olla puhta hulluks läinud – Astrid Lindgreni Pipi Pikksuka lood on kõik pea peale pööratud ja osa tegelasi suisa raamatust välja kirjutatud! Mäletate? 

Mängisin lapsena 45 aastat tagasi Vanemuise kontserdisaali laval Pipit, kes laulis, et „neegrikeisri kohal Kurrunurru maal on mu isa“. Nüüd teame, et Pipi isa staatust ei ole sünnis sedaviisi mainida ja et kardinad, millele on joonistatud Pipi koos neegripoistega, tulid Rootsis müügilt ära korjata. See tundus ülepingutatud ja kummaline, sest igal keelel ja kultuuril on mõistete väljendamiseks aastasadadepikkused traditsioonid ja need ei saa üleöö muutuda pahatahtlikuks. 

Mõistmatu rahvustunne

2010. aastal sain taas Rootsis imeliku kogemuse. Olin kutsutud esinema Lundi ülikooli korraldatud koorimuusika teaduskonverentsile. Kuna minu uurimisvaldkond on laulupeoliikumise ajalugu, siis sellest ka rääkisin. Loomulikult oli juttu laulvast revolutsioonist ja nõukogude võimu aegsest vaiksest vastupanust, mil meie rahvale südamelähedased, Eesti ajalugu ja väärtusi meenutavad sõnumid olid peidetud lauludes ridade vahele. Rääkisin auditooriumile, kuidas me isamaa-armastusest võõrvõimu valvsa pilgu all laulsime ja tantsustaadionil sõnakaid kujundeid tantsumustritesse põimisime.

Olin põnevil ja mures, kas kuulajad mõistavad, milline vägitegu oli läbi 50 okupatsiooniaasta hoida alles eestikeelset ja eestimeelset laulu, kultuuri ja mõtet, mis meid lõpuks ilma vereta vabadusse viis. Ettekande lõppedes ütles konverentsi moderaator, et pole sugugi tavapärane kuulda teaduskonverentsil nii emotsionaalset ettekannet, kus teadlane oma riigile suisa reklaami teeb. Hetkeks tundus, et selles remargis oli etteheide, ent heitsin kriitilise mõtte peast ja võtsin öeldut kiitusena. 

Konverentsi ettekannetest koostati kogumik ja peagi saabus retsensioon minu artiklile. Märkused jahmatasid mind tõeliselt. Tagantjärele taipasin sedagi, et konverentsil tehtud märkus emotsionaalsest ettekandest oligi etteheitev. Retsensent pidas apoteoosi rahvustundele, isamaalistele lauludele ja vastupanuliikumisele natsionalismi väljenduseks ning need lõigud tuli ümber teha.

Olin nördinud. Meie rahvale olulised teemad – vabadusvõitlus, oma keele ja kultuuri säilitamine, rahvusvärvide ja rahvariiete eksponeerimine – tundusid kogumiku väljaandjatele natsionalistlikud. Mulle paistis see sama ülepingutatud ja võlts nagu Lindgreni loomingu ümbermõtestamine. 

Püüdsin osundatut selgitavalt ümber kirjutada. Lootsin, et ehk keegi ajakirja kolleegiumist siiski mõistab meie visa rahva ajaloolisi hetki ja artikkel näeb trükivalgust. Õnnestus. Artikkel ilmus. Aga rahutus jäi hinge: mis saab sellest maailmast, kuhu me vabadust ihates nii väga püüdlesime ja kus aastatuhandetepikkune rahva mälu ja sisu enam ei loe?

Aeg soosib sildistamist

Miks ma sellest kirjutan? Sest viimastel nädalatel toimub meie ühiskonnas midagi samasugust. See paistab kui sarkastiline grotesk kõverpeeglist ja meenutab Rootsi teaduskonverentsil saadud kogemust. 

Oma kultuuri hoidmist ning selle väljanäitamist ei tohi karta ega taunida. Seda tunnet ei saa nimetada natsionalismiks, sest see pole seda. Loomulikult pole mitte ükski äärmus hea. Ei pea ma õigeks ühegi rahva, olgu suure või väikese alandamist või ülikangelaseks kuulutamist. Headus ega kurjus  ei tulene rahvusest, vaid inimesest, tema isiksuse eripärast. 

Vägisi kipub praegune aeg ja mentaliteet maailmas sildistama neid, kes julgevad oma traditsioonilist pärandit kaitsta ja selle üle uhkust tunda. Mina olen maailmavaatelt konservatiivne liberaal ja leian, et tolerantne ning austav saab olla kõigi vastu, ent omaenda rahvuslikke juuri tuleb armastada ja tunda. Ilma selleta ei suudeta mõista eripärasid laias maailmas.

Oleme uhked oma laulu- ja tantsupidude traditsiooni üle. Tuleval suvel saab 150 aastat esimesest peost Tartus. Rahvusliku ärkamise ajal tõstsime pead ja tundsime, et oleme rahvas oma keele ja kultuuriga, oma kirjanike ja teatritegijatega. Loodi seltse ja koore, puhkpilliorkestreid ja näitemängutruppe. 2019. aastal pürib laulu- ja tantsupeole taas rohkem esinejaid, kui lava mahutab. Palju on lauluhuvilisi ka välisriikidest, kus koorid eestikeelset kava ette valmistavad. 

Mis ootab aga meie traditsioonidega kultuurisündmust ees? Lisaks diplomeeritud koorijuhtide nappusele (mis on ka väga valus teema), võib ühel hetkel kellelegi jälle (nagu nõukaajal) tunduda, et „kas ikka on hea, kui nii palju rahvast koos oma isamaa-armastusest laulab? Kas rahvuslippude lehvitamine kellegi silma või globaalset maailmatunnetust riivama ei hakka?“. Võib olla on need küsimused liiga drastilised? Ent parem on neid küsida ja olgu julgust neile vastata.

Me ei pea hurjutama neid, kes usuvad rahvustunnet, sellest kirglikult räägivad ja seda oluliseks peavad. Võtkem seda rahulikult ja mõõdutundega, sest igasugune vastupanu tekitab trotsi ja võimendab tuld tuha all ning annab põhjust veelgi kontrastsemaks väljenduseks.

Me ei pea kartma avatud maailmas vabalt liikuvaid inimesi, kes armastavad omaenda päritolu ja juuri, kuid soovivad tulla Eestisse, et jagada oma oskusi ja kogemusi. Olles seejuures valmis ka koorides koos meiega eesti laule laulma. 

Olen kindel, et laulutaat Gustav Ernesaks, kelle 110. sünniaastapäeva just tähistasime, poleks sugugi pahane, kui me armastust oma maa ja rahva vastu ikka eesti keeles lauldes väljendame. Ta kiidaks heaks ka mõtteviisi, et armastades oma, oskame hinnata ka teisi. Me ei pea seda kartma ega natsionalismiks sildistama. 

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee