„Ehk on asi selles, et maailm on muutumas ja mõned kardavad oma turvalisuse või positsiooni pärast,“ mõtiskleb Ühingu töötaja Kristiina. „Ega me kelleltki midagi ära ei võta, üritame vaid ühiskonda paremaks muuta. Mida enam on ühel maal õnnelikke inimesi, seda õnnelikum on see maa ka ise.“

Ta lisab, et ehkki Tallinn pole mingi sallivuse meka, on inimestel pealinnas üldiselt üsna suva, mida keegi teine teeb või mida esindab. Viha samasooliste paaride vastu kohtab pigem väiksemates kohtades. Eks ole vahe ka selles, mida inimene näeb: armas neidudepaar ei tekita sama reaktsiooni kui käsikäes jalutavad mehed.

Tapmisähvardusi Eesti LGBT Ühing aga paraku saab. „Eks see ikka sama jutt  on, et levitame homopropagandat ja üritame lastele ajupesu teha. Iga kord kui julged samas lauses lapsi ja homosid mainida, võid kindel olla, et tuleb mõni ähvardus,“ tõdeb Kristiina. Mis puudutab eestivenelaste halvemat suhtumist LGBT kogukonda, ei ole selleski Kristiina sõnul midagi imekspandavat, paljud neist vaatavad Vene uudiseid, kuidas seal geiteemat kajastatakse ning lävivad eestlaste ja Eesti meediaruumiga vähe.

Mis puudutab aga eestimaalaste meelsust laiemalt, võib selle põhjuseid otsida ajaloost. Kristiina räägib: „Mõned eestlased tajuvad endiselt, et homoseksuaalsus on mingi Lääne toode - justkui seda poleks siin kohapeal kunagi olnudki, vaid et Läänest tulevad mõjud muudavad nüüd kuidagi eestlasi ja nende seksuaalsust. Homoseksuaalsus oli Nõukogude Liidus ebaseaduslik ja seetõttu puudub meil täielikult geiajalugu. Üritame nüüd leida Eesti minevikust LGBT-lugusid, et inimesed saaksid aru, et see on siin alati olemas olnud.“