Marta paarisuhe algas kui muinasjutt. „Kohtusime peol. Kõik arenes väga kiiresti ja oli imeliselt kaunis. Arvasin, et olen saanud jackpoti,” kirjeldab naine, kes mõni aasta hiljem paarisuhtevägivalla kannatas ja luumurdudega haiglasse sattus.

Eestis elab tuhandeid naisi, kes kannatavad perevägivalla all. Eesti naiste varjupaikade liidu poole pöördub neist igal aastal sadu. Üle kümne aasta tegutsenud liidust saavad perevägivalla ohvrid tänaseks lisaks peavarjule vajadusel ka juriidilist ja psühholoogilist abi. Senini on aga raskes olukorras vägivaldsetest peredest pärit lapsed, keda ei kaitse vanemate lahutuse korral seaduski. Hingehaavade ravimisest rääkimata. 

Et kõik ei ole nii roosiline, kui esialgu tundus, hakkas Marta taipama pärast ühise eluaseme soetamist. Valgel hobusel kohale kapanud prints muutus korraga kriitiliseks ja õelaks. „Tundsin, et kõik, mida ma teen, on valesti. Parastamine ja kadeduse tundmine selle üle, kui minul läks hästi, olid esimesed märgid, mis viitasid sellele, et asi ei ole päris õige,” meenutab Marta.