Kommentaar

Tiit Toomsalu | Kelle jaoks tehti teine pensionisammas tegelikult? (2)

Tiit Toomsalu, riigikogu IX koosseisu liige, 9. detsember 2018, 18:58
 
Avalikkuse tähelepanu keskmesse on sellest sügisest tõusmas sotsiaalpoliitiliselt ülioluline teema – kindlustatus vanaduspõlves ja 15 aastat tagasi käivitatud  II pensionisamba projekti läbikukkumine. Ligi 20 erineva autori arvamuslugudes on  hinnanguid seinast seina.

Suuremates väljaannetes  ilmunud arvukates  arvamusartiklites mööndakse üksmeelselt: pensionituge vanaduses saab olema üha senisest vähem ja igaüks saagu hakkama nii nagu oskab. Ei mingit lõunamerepuhkust, nagu reklaamis Andrus Veerpalu, vaid pigem – mul jällegi on tühjad pihud, nagu laulis Gunnar Graps.

Sammas pankade hüvanguks

Pensionifondide häbematult madalat tootlust aetakse fondihaldurite viletsa töö kaela, viimased süüdistavad riiki äriaktiivsuse seadusandlikes piirangutes, mis pärsib efektiivsust. Üks on selge – pensionifondide allakäik ei taga eesmärkide saavutamist. Poliitikud soovitavad naasta patriarhaalsesse külaühiskonda, kus lapsed, sugulase ja hõimlased viletsate eest ise hoolitseksid. Segadust kui palju.

Milles seisnes 15 aasta taguse seadusandliku finantsavantüüri mõte? Kogumispensionite seaduse eelnõu 737 SE oli Mart Laari teise valitsuse (1999-2002) nn väiksemate vendade (Reformierakonna ja erakonna Mõõdukad, tänase SDE) diil rahumeelseks kooseksistentsiks, püüdes ühitada sotsiaalset turvalisust pankade ärihuvidega.

Reformistid lobeerisid suurkapitali, sotsiaaldemokraatia manipuleeris kokkuleplusideoloogiaga andmaks mõista enda turumajanduslikust parketikõlblikkusest. Kehtis põhimõte – hundid söönud, lambad terved. Eelnõu valmis rahandusministeeriumis (kus tollal oli ministriks Siim Kallas) ja teenis finantskapitali huve. Sotsiaalminister Eiki Nestor „ei jõudnud sotsist kokkuleplasena anda eelnõule isegi kaasallkirja, mis ei takistanud teda täitmast juhtivrolli selle menetlemisel riigikogus. 

Too eelnõu oli erakordne vabariigi valitsuste kõigi aegade seadusandliku initsiatiivi praktikas - esitatuna korraga kahe erakonna ministrite – Reformierakonna ja sotside - poolt.  Mart  Laar peaministrina ja  Isamaaliit valitsuse juhtparteina mõistis reformiprojekti ebapopulaarsust ja jäi kõrvaltvaatajaks, andes tänase Isamaaliidu liidrile Helir-Valdor Seedrile võimaluse nõuda läbikukkunud eksperimendi lõpetamist.

Kas asi seisnes tolleaegselt Eesti kapitaliosalusega Hansapangalt (tänane Swedbank) ja Ühispangalt (tänane SEB) eelseisvaks valimiskampaaniaks pikaajalise laenu küsimises – jäägu tuleviku uurijate lahti kirjutada. Kui allakirjutanu Tööpartei nimel teledebatis mõtte välja käis, reageerisid pangad vihaselt – taotlusele  krediteerida ka vasakparteid öeldi laenutagatistele viidates viisakalt ära. Kriitikute hinnangul seisid Siim Kallas ja Heiki Nestor riigikogus rahameeste, mitte rahva huvide eest. Kui riigikogu keskfraktsioon leidis üksmeelselt, et tegu on kolmekordse pettusega ning hääletati eelnõu vastu, siis tänane uuenev Keskerakond on oma peaministri suu läbi kinnitanud toetust eksperimendi jätkumisele.

Eelnõud 737 SE menetleti riigikogus suhteliselt kiireloomuliselt aprillist kuni  septembrini 2001. Siim Kallas ministrina rahustas avalikkust, et sissemaksed kaduma ei lähe. Viidati põhiliselt vaeste Ladina-Ameerika ja uute  vaeste Ida-Euroopa riikide eksperimentidele. Tänaseks teame, et ka jõukas Rootsis on pensionifonde kokku varisenud, jättes kindlustatud pika ninaga ja rahata. Minister Nestor kuulutas vaid möödapääsmatut paratamatust. Nii üks kui teine hiilisid mööda küsimusest – kus on garantiid sissemakstu ostujõu pariteedi säilimisele.

Allakirjutanu küsimusele, et milline on võimalus, et sundkindlustuse korras sissemakstud vahendid on kaotanud oma ostuvõime ja kuidas seda kompenseerida, vastas minister Kallas joviaalselt, et ostuvõime mitte ei vähene, vaid kasvab.

Loomulikult polnud see vasakpoolsele poliitilisele maailmavaatele garantiiks. Tööpartei nimel esitasin parandusettepaneku: „Kohustusliku pensionikindlustuse fondi sissemaksete ostujõu väljamaksete ajaks tagab riik riigieelarvelise stabilisatsioonifondi vahendite arvel tasemel, mis ei ole väiksem kui see oli sissemaksete ajal“. Riigi stabilisatsioonireservi vahendeid hoiti Saksamaa pankades.

Parandusettepaneku hääletamisel riigikogu täiskogul tekkis „näpuviga“- opositsiooni 40 häälega koalitsiooni 39 vastu võeti parandusettepanek vastu. Järgnev oli samuti ennekuulmatu nagu kaksikeelnõugi Eesti parlamentaarses praktikas – minister Nestor nõudis sõna ja katkestas eelnõu menetlemise - eelnõu algataja teeb pärast seda, kui eelnõusse hääletati sisse parandus, mis laseb kohustuslikel pensionifondidel teha selle rahaga, mida süda lustib ettepaneku eelnõu lugemine katkestada.

Järgneval lugemisel hääletas valitsusenamus paranduse seadusest  välja. Eelnõu lõpphääletuse eelselt hoiatasin riigikogu kõnepuldist, et tavainimene pole unustanud kümne aasta tagust rahareformi, kus uue pangasüsteemi teke ja kokkuvarisemine nullisid inimeste säästud, nüüd on algamas teine ring.

Eelnõu vastu hääletasid Keskerakond, Rahvaliit, Tööpartei ja Eestimaa Ühendatud Rahvapartei.

Riik tagagu ostuvõime

Sambafenomen, mis oli suunitletud mitte sotsiaalse turvalisuse, vaid kapitaliefektiivsuse ergutamisele, ei ole ligi 20 aasta jooksul muutunud. Muutuvad vaid tegijad. Idee käivitus juba 1998.aastal, kui Äripäevas ilmus pangakapitali huve kajastav kolumn „Tormijooks miljardilistele pensionifondidele on alanud“. Ausalt väljendub asjade seisu tsitaat tänaseks manalas Janno Reiljanilt: „Pensionikindlustus kavandatud kujul on vaid lihtlabane müüt. Parema elu tagab pensionäridele ainult Eesti majanduskasv. Kavandatud kujul pensionikindlustus hoopis pärsib majanduse arengut /../ ja teenib välismaiste kapitalispekulantide huve“.

Millele sihivad pangahaid täna? Hansapank ja Ühispank on ajalugu. Swedbank ja SEB välispankadena ei hooli eestisisesest pisikäibest. Tulevad uued „tormijooksjad pensionimiljonitele“ – seekord regionaalse haardega kohalikud ärihaid, kes tulevat appi erakondade ja ühiskonna surve all  ägavatele pensionifondidele eesmärgiga investeerida rohkem Eesti majandusse. Küsiksin - kas ei paista siit uut põhjaläinud Tartu Kommertspanga või Maapanga stsenaariumit?

Mida teha? Solidariseerun Allan Eleranna ideega, et riik peaks ise hoidma teise pensionisamba raha oma käes, siis saaks ka tunduvalt paremini kogu rahavoogu juhtida. Pensionäride tulevik ei saa olla börsispekulatsioonide manipulatsiooniobjekt, sellel peab olema garantii, mida ei saa anda erakapital ega eraäri.

Kreeka finantskriis näitas, et igasugused reservfondid ja majandusabid ei loo sotsiaalset stabiilsust, vaid spekulatsioonivõimalusi pangahärradele. Kas väikesele Eestile kogu oma vaesuses on seda vaja?

2 KOMMENTAARI

e
Ei 10. detsember 2018, 09:32
mingit sunduslikku sammast! vaja on kindlustada abirahadele kindel osa eelarvest ja see käib majandusliku seisundiga ühte jalga. Ning keegi ei kaota e...
(loe edasi)
r
Room 10. detsember 2018, 08:01
Normaalne oleks, kui riik garanteeriks pensionisamba tootluse. Praegu teevad pangad mida tahavad ja kuidas tahavad. Nad ei peagi raha pööritama. Võta...
(loe edasi)

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee