Elu

I Wear* Experiment: esimest korda Aasiasse sõites pidime laenu võtma (1)

Jaanika Vilipo, 8. detsember 2018, 10:00
Johanna Eenma, Hando Jaksi Stanislav Moshkov
Elektroonilise popi trio I Wear* Experiment (edaspidi IWE) liikmed Johanna Eenma, Mikk Simson ja Hando Jaksi ei osanud bändi luues unistada sellest, et kuus aastat hiljem esinevad nad 10 000-pealise publiku ees Vietnamis, teevad muusikavideot Hiina müüril ja nende muusika kõlab Eesti presidendi jõulukaardi taustaks.

Hando Jaksi meenutab, et IWE idee sündis kolmanda bändiliikme Mikk Simsoni Kadriorus asuvas stuudios. Jaksi ja Simsoni soov oli luua midagi selget ja ilusat, kus on suur roll valgusel ja helil - IWE on eelkõige elava muusika ansambel. Bändi loomise ajal juhtus Hando vaatama enda vanasse arvutisse talletatud märmeid, kust leidis mõtte, et tema „unistuste bänd” peaks olema selline, kes esineb maailma suurimate muusikafestivalide B-laval kui kõige oodatum bänd. Ka Jaksi ja Eenma nõustuvad, et festivalide pealavad võivad küll rohkem inimesi kokku tuua, aga B-lavad on kutsuvamad.  „Saime aru, et Katy Perrit ja peavoolumuusikat ei hakka me kunagi tegema,“ lausub Jaksi ning kasutab muusikalise suunitluse kohta mõistet adult contemporary music (täiskasvanutele suunatud kaasaegne muusika – ingl. k. toim.). „Ka meie mänedžeril on selgelt teada, kes on IWE kuulaja,“ märgib Hando.

I Wear* Experiment www.facebook.com/iwearexperiment/

2016. aastal „Eesti laulul“ tuntust võitnud ansambel I Wear* Experiment on üles astunud suurimatel festivalidel Eestis (näiteks suvel Tallinnas toimunud elustiilifestivali Sweet Spot) ja lähinaabrite juures. Kohtumine belglasest muusikamänedžeri John Willame'iga muutis aga bändi suunda kardinaalselt. Viimastel aastatel on ansambel suunanud oma energia ja sihid Aasia muusikaturule. „Iga kord, kui me Aasias käime, on näha, et asjad lähevad paremaks. Alates sellest, et hotell on parem, kontserdipaik on parem ja nii edasi,“ kiidab Hando mänedžeri. Kontserte on antud juba Hiinas, Jaapanis, Vietnamis, Taiwanis, Koreas ja Malaisias, kõige pikemalt on seal nüüdseks tuuritatud järjest kolm nädalat.Kitarrist Hando meenutab, kuidas Aasia suund alguse sai: Mikk Simson käis ühel festivali Eurosonic kohtumisel, kuhu ta aga hiljaks oli jäänud ning ainsa inimesena oli ruumis väikest kasvu kiilakas mees. Tegemist oli agentuuri Small Fish Agengy muusikamänedžeri John Willamega, kes oli IWE profiiliga juba tuttav. Hando sõnul oli see kohtumine kui „viis minutit puhast kokkusattumust“. John lubas muusikutega ühendust pidada enda kodumaalt Hollandist. Tallinnas kohtuti järgmisel korral siis, kui John oli bändi kuulama tulnud festivalile Tallinn Music Week.

Algul Aasia ei meelitanud

Pärast esinemist kino Sõpruse laval mindi edasi kõrval asuvasse kohvikusse, kus John enda visiooni tutvustas. „Ma viin teid Aasiasse!" oli Willame kõigi üllatuseks öelnud. Hando esimene mõte oli see, et tegemist on kõige halvema ideega. Willame oli aga aastaid töötanud promootorina Aasias, tema „patsientideks“ on olnud näiteks Damien Rice ning Backstreet Boys ning ta oskas Aasia muusikaturul üsna selgelt orienteeruda. Mõned kuud hiljem tuli bändi postkasti kiri, et nad on valitud Lõuna-Korea ühele mainekamale muusikafestivalile Zandari Festa. Hando ei olnud kutset saades alguses sugugi positiivselt meelestatud, pidades seda kõige suuremaks aja- ja raharaiskamiseks. „Et sõita Souli ja mingis baaris mängida?! Keegi mingit raha selle eest ei maksa,“ olid mehe esimesed mõtted.Lennupiletite jaoks oli Hando sunnitud ka laenu võtma. „Lennukis mõtlesin endamisi: nagu läheks randa rahapatakaid tuulde laskma!“ Hando nendib, et Aasia kultuuriruum on loomulikult teine, kuid hirm või arvamus, et Aasia on tõeline džungel ja kolmas maailm, lahtub sinna jõudmisel täielikult. „Alguses ehmatati meid küll ära - et ei tohi käia näiteks paljaste õlgadega,“ räägib Johanna. „Kuid näiteks Koreas käivad kõik neiud väga lühikeste seelikute või pükstega,“ ütleb Hando. Johanna teab aga rääkida, et Jaapanis on seadistatud telefonid nii, et pilte ei olegi võimalik hääletult, ilma seda saatva klõpsuta teha: metroos oli olnud juhtumeid, kus seeliku alt pilte tehti.

Tuntud ka Hiina sotsiaalmeedias

Hando räägib, et tegelikult on inimesed igal pool ühesugused. „Vahet ei ole, kas mängime oma lugusid Eestis või Aasias - rahvas ikka hüppab. Näiteks Koreas võib-olla veidi rohkemgi. Jaapani publik on aga vaoshoitum. Nemad on nagu eestlased: vaatavad kalanäoga ja siis pärast kontserti tulevad tänama,“ räägib Hando.Hiinas edastab bändi tegemisi ja toimetamisi sealne Raadio2-laadne raadiojaam, mis paiskab IWE infot ka hiinakeelsesse sotsiaalmeediasse. Hiinas on veel bändi podcast, mida on kuulatud sadu tuhandeid kordi.

Johanna Eenma, Hando Jaksi koos fänniga www.facebook.com/iwearexperiment/

Kui rääkida aga kõige eredamatest lavadest ja kontserdielamustest, siis lausub Hando, et temal tulevadki ainult äpardused meelde. Ühel kontserdil Malaisias oli tal näiteks keset esinemist kitarrikeel puruks läinud. Pärast apsakat lavalt maha tulles jooksis ta näoga vastu klaasust. „Õnneks oli lava taga ühe teise bändi kitarritehnik, kes vahetas keele ära, häälestas pilli ja tõi selle mulle lavale.“Hando naerab, et see juhtum leidis aset Kuala Lumpuris samal ajal, kui seal viibis ka Taavi Rõivas, kes polnud aga kaasmaalasi kuulama tulnud. Johannal on sellest kontserdist meeles ka kohalikud naised, kes burkadesse riietunult näppu viskasid. „Kuigi arvasin, et neil ei ole selline asi lubatud, panid nad hullu!“ naerab Johanna.

I Wear* Experiment www.facebook.com/iwearexperiment/

Kodus on ikkagi kõige parem

On juhtunud ka neid ärevaid olukordi, kui pagas ei jõua sihtpunkti. „Kui sellised asjad tagasiteel juhtuvad, ei olegi nii hull,“ ütleb Hando. Eelmise aasta jõulude aegu oli bändil kriitiline olukord näiteks siis, kui 23. detsembril pidi toimuma kontsert Taiwanis, Johanna ja Hando instrumendid aga ei jõudnudki kohale. Õnneks leiti puuduolevale asendused ja kontsert ära ei jäänud.Tokyos püüdis Hando ühele sealsele klubiomanikule selgitada, et eestlaste jaoks on tavaline käia nädalavahetusel soos. Klubiomanikul oli seda aga raske uskuda, kuna soo seondus tema jaoks alligaatoritega. Muusikud näitasid siis Youtube'i videoid Eesti loodusest.Naljakas juhtum leidis aset ka Koreas, kui kontserdi ajal märkasid muusikud lavalt suurt plakatit sõnumiga „Tere tulemast“, mida kaks kohalikku noormeest käes hoidsid. Ka IWE repertuaari sõnad olid neil peas. „Pärast kontserti rääkisime nendega. Tuli välja, et üks noormeestest on „Eesti laulu“ jälgija ning oli ka meid seal näinud. Teatas meile, et tuleb Tartusse õppima. Plakat ripub nüüd aga bändi stuudios.”Kõige erilisemaks seniseks esinemiseks peavad muusikud aga ikkagi kodust Intsikurmu festivali. „Kuigi kogemus esineda Vietnamis 10 000 inimesele (Monsoon festivalil - toim) oli eriline, on kodus kõige meeldejäävam esineda!” lausub Eenma.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee