Kommentaar

Liisa Pakosta tatiste laste lasteaeda viimisest: Eesti lasteaialapsed peavad rohkem õues mängida saama (20)

Liisa Pakosta, võrdsete võimaluste volinik ja viie lapse ema, 10. detsember 2018, 18:51
 
Alustuseks üks piinlik ülestunnistus. Ei salga, mu lapsed tulid jalgrattaga, reegleid rikkudes, väiksem istus pakiraamil. Juhtuski õnnetus – jalakene jäi kodarate vahele. Tormasin käte värisedes kiirabi kutsuma, asetanud enne nutva lapse haiget jäset võimalikult vähe liigutades aiapingile ootama. Ärevusega ei leia ju kohe seadet üleski. Enne, kui jõudsin kolm numbrit valida, palus mees hoogu pidada ja heita pilk aknast välja. Kannatanu hüppas rõõmsalt batuudil. Vanemlik sisetunne saatis lapse järgmisel päeval ilma ühegi röntgenpildita lasteaeda.

Terviseküsimustes tasubki uskuda kahte asja – enda sisetunnet ning arste. Eesti perearstide uus juhend kergete tervisehädade korral laste kollektiivi sobivusest on tekitanud osades lapsevanemates ja lasteaednikes ärevust. Nimelt ütleb see tegelikult ammust põhjamaist päritolu suunis nüüd Maarjamaalgi, et näiteks kerge nohu või väikse palavikulaadse oleku puhul tuleb usaldada lapsevanema ja lapse sisetunnet. Kui laps hüpleb, siis sobib ka lasteaeda.

Kui on loid ja silmist õhkab tõbisust, jäägu koju. Mõned lasteaiad põrutavad vastu, et neil sisetunde jaoks lahtrit pole. Kui ikka lasteasutuse kodukorra kohaselt tohib lasteaeda tuua ainult täiesti terve lapse, siis nii on. Arstid püüavad selgitada, et tatine olek pole lustilisel lapsel haigus ja ka mitme muu väikse hädaga on hea mõte tavapärast elu rõõmuga edasi elada. Vaidluse tulemusena peavad osad lapsevanemad hommikul tööle sättides harjutama rühmaõpetaja või teise lapsevanemaga vaidlemisel sirgeselgsust – mu laps tunneb ennast hästi ja järgi tulen kell kuus! Jõulukuu on lasteaialapse vanemale niigi elukooli doktorikraad. Loogiliselt mõeldes saab ka nohu teemas asju väga hästi lahendada lasteaia, perede ja omavalitsuste koostöös.

Parim kaitse on värske külm õhk

Mäletan juba aastast 1999 oma väga toreda perearsti õpetussõnu: Eesti kliimas on normaalne, et lapsed on talvel tatised. Ka lasteaed oli väga mõistev. Arst selgitas, et selleks, et nakkused ei leviks, tuleb lastega rohkem väljas olla, mida vanemad ja lasteaednikud sageli ei armasta teha, ning süüa porgandit, sibulat ja neid teisi asju, mida omakorda lapsed ei armasta. Värskes jahedas õhus nimelt ei jaksa paha batsill ühelt lapselt teisele hüpata, seevastu toasoojuses kaelakuti maadeldes hüppavad kõige käbedamalt uutele ohvritele need pisikud, kes kandjal endal pole veel nohu käima saanudki. Et viirus levib lapselt, kellel puudub (veel) igasugune vajadus taskuräti järele, siis on loogiline, et parim kaitse on värske külm õhk.

Mõned aastad hiljem kuulsin lasteaiajuhatajate koolituspäeval ettekannet kohalikust uurimistööst, et kaks korda päevas iga ilmaga väljas käivatel lastel on oluliselt vähem haiguspäevi, kui nendes lasteaedades, kus tavaks käia väljas vaid korra päevas. Loogiliselt mõeldes on parim kaitse vanemale, kes igati põhjendatult muretseb oma järeltulija kehva immuunsüsteemi pärast, lasteaia või -sõime järjekindel väljas käimine ning hästi valgustatud õueala. Sest, meenutame, kõige käredam nakkuselevitaja on see rühmakaaslane, kelle enda nina veel kuiv püsib ja kelle lasteaed hommikul nagu igati õige mehe vastu on võtnud. Lasteaiaelu on seega võimatu korraldada nii, et rühmas poleks ühtegi nakkusohtlikku last.

Miks aga on meil laste tervisehindamise küsimustes vaat et vastandlikke arvamusi lasteaiapedagoogide ja arstide vahel? Mõlemad ju kõrgesti haritud inimesed. Arstid tuginevad tõenduspõhisele meditsiinile – nad teavad, kuidas haigused tegelikult levivad ja millest on kasu ning millest mitte pahalastega võitlemisel.

Miks erinevad suhtumised Soome lasteaednikel ja Eesti lasteaednikel – Soomes on ju sama „rõõmus köhiv laps las mängib sõpradega, mitte ei noruta kodus“ käitumisjuhend juba pikki aastaid edukalt toiminud? Et osade lasteaednike vastuseisust aru saada, tuleb mõista kahte erinevust. Eestis on lapsevanematega vaidlemisel lasteaiaõpetaja sageli üksi. Kui ikka pikeerib hommiku- või õhturahusse lasteaias sisse ärritunud vanem Z ja süüdistab õpetajat, et miks too selle teise lapse on üldse rühma lasknud, nii et tema järeltulija võib ju nakkuse saada, siis mingil hetkel tundubki õpetajale lihtsam pareerida säärased rünnakud, lükates tagasi kõik mitte täiesti terved lapsed.

Perearstidelt tulnud juhis, et selliseks tagasilükkamiseks ei ole tõenduspõhist alust, ei kaitse lasteaednikku ju järgmiste Z rünnakute eest. Z lihtsalt usub, et tema lapse haiguses on alati ja kindlasti süüdi keegi teine, mitte eripärased geenid, hunnik maiustusi või pikad mõnusad tubased tunnid. Meil pole tavaks, et sellistes pingeolukordades oleks õpetajal kohe abi võtta, ka ei tule vanemal mõnikord pähe mõtet, et oma perearstiga tasub arutada ka sageli haige lapse tervise edendamise võimalusi.

Lasteaiaõpetajad on viidud viimse piirini

Kui võrrelda Eesti lasteaednike argipäeva Põhjamaadega, siis jagame küll õues mängimise klimaatilisi tingimusi, aga mitte kõikide omavalitsuste poolt kulutusi lastele. Olgu siinkohal tänatud need eesti omavalitsused, kes on lasteaiad kõige vajalikuga varustanud. Põhjamaad on rikaste riikide hulgas eeskujuks ka täiskasvanute hulga poolest, kes lastega tegelevad. Põhjamaade ametiühingud räägivad pidevast professionaalsest psühholoogilisest toest, mida lasteaiaõpetajad seda kahtlemata vajades saavad ning tugipersonalist, kes aitab erinevate peredega koostööd ehitada.

Mulle tundub, et Eestis on lasteaiaõpetajad jõudnud üsna keemistemperatuurini – inimesi on puudu, abiõpetajatele on antud hoopis koristaja või nõudepesija ülesandeid ja nii on nemadki sageli laste juurest eemal. Ühte kuivatuskappi ei mahu terve rühma riided kuivama, et nendega saaks taas pärast lõunat lumme möllama minna ja kõikidel lastel pole mitut õueriiete komplekti kaasas. Vanemate tööajad on üha hüplikumad. Asi pole seega lapse tatises ninnus.

Lasteaiad vajavad rohkem ressursse. Sest lapsevanem, kelle laps tegelikult võib rühmas teistega mängida, võibki tööl käia. Sest kollektiivi sobivat last pole vaja koju, sõpradest eemale aheldada. Sest lastele meeldis teistega koos õues mängida ka aastal 1903, kui Eduard L. Wöhrmann luuletuse „Lapsed, tuppa, tali käes“ kirjutas. Toona tähendas talve tulek koolitarkuse omandamise algust („noorus on ju külviaeg“). Vanematel tuli toona lapsi õuest tuppa meelitada ja tõenduspõhine meditsiin alles rajas meie kandi rahva terviseturgutuseni teed.

Täna on Põhjamaade lapsed tervemad kui Eesti lapsed ning vanemad käivad tänu võrdsematele võimalustele rohkem tööl. Meiegi tahame ju endiselt tervemaid lapsi?

20 KOMMENTAARI

t
tiuks 11. detsember 2018, 09:42
No ei ole ikka normaalne kui antakse otsustus ainult kasvatajale-õpetajale kas laps vastu võtta... Oleme olnud 3 aastat olukorras kus kasvataja oli pe...
(loe edasi)
e
Ema, vanaema 9. detsember 2018, 11:53
Kes selle peale peaks mõtlema? Lapsevanem saab ju hoolduslehe ja ravib oma lapse terveks, et vältida tüsistusi!
Loe kõiki (20)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee