Kommentaar

Inga Raitar | Ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja (15)

Inga Raitar, kirjanik ja kirjastaja, 5. detsember 2018, 18:12
 
Vaatan uudiseid Pariisist. Tänavatel põlevad autod, politsei on arreteerinud juba üle 300 inimese, süüdistades neid avaliku korra rikkumises. Loen sotsiaalmeediast, et ka eestlastel soovitatakse aktiivsemad olla ning tänavatele oma nõudmisi jõulisemalt välja elama tulla.

Ja milline kasu on sest karjumisest? Läinud korral 229 aastat tagasi oli Prantsuse rahva viha väljapurske tulemiks giljotiin ja terve rahvakihi süstemaatiline hävitamine. Kui keegi püüab öelda, et selle tulemusena sündis demokraatia, siis paluks mõelda, kas see sündis just nende veriste sündmuste tagajärjel, või püüavad inimesed neid koledusi kuidagi õigustada.

Mille nimel barrikaadidele?

Öeldakse, et kollased vestid on apoliitilised ja soovivad vaid valitsuse tähelepanu tõmmata pensionitõusule ja madalama kütuseaktsiisi vajadusele. Aga vasakäärmuslikud provokaatorid hakkasid lõhkuma ja karjuma – maha kapitalism!

Olen ajalugu uurinud sumeri kultuurist tänapäevani ja võin kindlalt väita, et kunagi pole vägivald viinud muu kui suurema vägivallani. Autosid põletades ei suurene kellegi pension. Küll aga suureneb valitsejate võimalus võtta olukord kontrolli alla ning tembeldada kõik teisitimõtlejad märatsevateks ekstremistideks.

Vahet pole, kas parempoolsed ajasid vägivaldseks vasakpoolsete meeleavalduse või vastupidi, alati on võimalik kütta üles hirmu ja viha lained, mis hävitavad ennekõike neidsamu kannatavaid inimesi. Võimulolijad – või kui nood on vihahoos maha löödud, siis need, kes haaravad vägivallaga võimu nende asemel – lubavad hiljem korra loomise eesmärgil rakendada veel järsemaid meetmeid.

Kollaste vestide liikumine võis alguses olla apoliitiline kodanikuinitsiatiiv, kuid ilmselgelt oli ka nende hulgas esimese kivi viskajaid ehk neid, kes ei teinud vahet isikliku viha väljavalamisel ja olukorra tegelikul muutmisel. See on keeruline ja nõuab ennekõike inimeste enda muutumist. Paraku ei ole enamik meist aru saanud, miks on vaja muuta kõigepelt ennast ja alles siis maailma.

Meid on ajalootunnis õpetatud, et maailma edasi viiv jõud oli klassivõitlus ning kogu ajalugu on inimestevaheliste konfliktide ajalugu. Ka need, kes meid õpetasid, soovisid, et inimesed alluks pigem ühtedele kui teistele ideoloogilistele doktriinidele. Kommunistid püüdsid juba 1924. aasta 1. detsembril tänaval märatsedes teha siin riigipöördekatset. Nüüd teame, et detsembrimäss ei olnud tööliste õiglane võitlus pahade kapitalistide vastu, vaid Nõukogude Liidu ebaõnnestunud võimuhaaramise katse. Ehk kaitses meid juba siis NSVLi rahvaste ühtsesse pere sattumise eest just praegu netis kirutav pika- ja rahumeelsus? Tormanuks kõik töölised provokaatorite õhutatud kirega oma kapitalistlikke tööandjaid maha lööma ja nende varasid ümber jagama, olnuks ajalugu ehk tükk maad kurvem.

Kuidas ma omakohtu peatasin

26.jaanuaril läinud aastal korraldasin koos kahe vapra naisega Rail Balticu vastast meeleavaldust majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ees. Alguses arvasid ministeeriumitegelased, et ju tulevad tavapärased mõnikümmend rahulolematut pensionäri oma vaba aega veetma. Meid oodati ministeeriumi nurgal värskete saiakestega: et pista omaenda maksurahast ostetud pirukas põske, vehi veidi plakatiga ja rahu majas.

Korraldajatele oli teada antud, et Rail Balticu riigipalgaline eestkõneleja Kristjan Kaunissaare ei saa kahjuks meile oma seisukohta edastama tulla. Nähes aga, kuidas grupikese tavapäraste kibeduse väljaelajate asemel tuli tänav täis Rail Balticu uue laristutrassi vastu seisvaid inimesi, otsustas Kaunissaare siiski oma kaitsvate ministeeriumimüüride vahelt väljuda.

Enne seda olid nimelt sõna saanud kõigi poliitiliste erakondade esindajad, aga mitte üksteisega mikrofoni pärast konkureerivate kemplejatena, vaid oma maa ja rahva tuleviku pärast südant valutavate inimestena.

Kaunissaare ümmargune, rahvast kantseliidiga üle rulliv jutt aga tekitas rahva meelsusse selge ebakõla. Kui kõrgepalgaline Rail Balticu maalesuruja kõnepuldist massides ministeeriumi poole suundus, tekkis reaalne oht, et mõned veidi agressiivsema tonaalsusega mehed teda ilma paari matsuta turvalisse kabinetikindlusse ei lase.

Nüüd piisanuks vaid ühest hüüdest – kaua me selliseid meie raha eest meile ja meie lastele häda kaela tirijaid kannatame – ja mõne mehe elegantne disainerimantel oleks ehk vajanud keemilist puhastust, kui mitte enamat. Seda mõistes ei jäänud mul ürituse korraldajana muud üle, kui haarata mikrofon (mitte kellegi käest, vaid selleks, et üle ohtlikult kahisema hakkava rahvahulga kosta) ja alustada spetsiaalselt selleks ürituseks tehtud rahvalaulu Veljo Tormise „Raua needmise“ ainetel: „Hurjuh sinda rauda raiska, miks sa meie raha raiskad, raiskad raha rauast teele, tühjalt seisva trassi pääle…“

Ja meie laulva revolutsiooni kogemus võitis taas! Rahvas hakkas üha kokkukajavamalt kaasa laulma. Kaunissaare pääses kiirelt, saba jalge vahel sibas ta ministeeriumi turvaväravate kaitsvasse varju.

Kuigi sel päeval allkirjastas Jüri Ratas koos kolme Balti riigi peaministriga koostöödokumendi Rail Balticu ehitamise kohta, toimus ometi Rail Balticu protsessis oluline läbimurre. Esimest korda kajastas meedia asja peaaegu objektiivselt. Rail Balticu vastased polnud enam ainult tagurlikud progressivastalised, kõigi maailma raudteerööbaste veendunud vihkajad, autovedajate või lausa Moskva kinnimakstud diversandid.

Nagu paisu tagant pääses meediasse terve arvamusartiklite pilv, mis andis inimestele teada, kui suure riski võtab väike Eesti selle ilma vähimagi majanduskalkulatsioonita ja läbipaistmatutel lähteandmetel rajatava uue raudteekoridori ehitamisega. 

Pariis ja Eesti

Inimesed hakkavad nii sotsiaalmeedias kui ka tänavalgi üksteise peale vihas karjuma ja lasevad võimulolijatel vaikselt teha just neid otsuseid, nagu nood õigeks peavad. Selle asemel, et seista vaikivalt selge sõnumiga, mida ei saa ignoreerida. Nii nagu seisis Tartu tselluloositehase tagasi löönud Emajõe kett.

Praegu on nii Toompeal toimunut kui ka Pariisi tänavatel toimuvat võimalik näidata vandaalide märatsemisena, mis tõukab eemale, mitte ei innusta suuremaid hulki meelt avaldama.

Päeval, kui riigikogu hääletas Rail Balticu seadustamise üle, kutsus rahvast vastumeelele üks konkreetne erakond. Kohale tuli poolsada inmest, sest ülejäänutele tundus see pigem erakondliku kui reaalselt nende huve kaitsva üritusena. Poliitikud vaatasid aknast – no sellest väikesest grupikesest ei muutu meie tulevastes valimistulemustes midagi, ja hääletasid 63 häälega Rail Balticu meie tulevikukulude reale.

Tegelikult algab iga muutus inimese seest. Kui otsustan, et suhtun asjasse mitte tavapärase vihaga, siis ehk ongi võimalik teha tulevikus taas midagi suurelt ja koosmeeles. Nii nagu me kunagi Lauluväljakul ühes hingasime või Balti ketis end vabaks seisime. Selle asemel, et ükskord prahvataks vimm, mis kogunend salaja, ning et sellest vimmast läidetud tule kustutamiseks oleks kellegi võimalik võtta tarvitusele erimeetmed meele(avaldus)vabaduse piiramiseks.

Autor kandideerib riigikogu valimistel Erakond Eestimaa Rohelised nimekirjas.

15 KOMMENTAARI

v
kes järjekindlalt valivad poliitikuid kes ehitavad raudteed soomlastele ja hiinlasele, tselluloositehaseid ka hiinlasele mitte oma rahvale kasu tooma ...
(loe edasi)
l
Lehelugeja 6. detsember 2018, 11:17
" Esimest korda kajastas meedia asja peaaegu objektiivselt". Miks ei kajasta meedia asju objektiivselt?
Loe kõiki (15)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee