Uudised

Heldur Jõgioja: võõrast verd külamuusik 

Sandra OTSUS, 7. aprill 2000, 23:00
“Ma olen igavene rändaja, aga mitte Nipernaadi,” ütleb Heldur Jõgioja, kelle soontes voolab poola verd ja kes kannab saatuse tahtel eesti nime. Muusik, keda kriitikud viisteist aastat tagasi nahutasid ja eesti maarahvas jumaldas. Neli päeva tagasi saabus Jõgioja Austraaliast. Tema loodud “Rukkilill” võtab ka aastal 2000 väliseestlastel silmad veele.

Jõgioja samm on hoogne ja käepigistus tugev. Mõte on erk ja sõna vahe. Räägib riigist nimega Tallinn ja rahapesust. Ei mingisugust U-duuri ega lillede ja liblikate teemal hämamist. Järsku polegi see mees sadade laulude autor, mille kohta kriitikud omal ajal kasutasid kulinaarseid termineid - sült, rosolje ja roosamanna.

Suveniiri vaimne papa räägib oma lapsukesest pooltoonides ja teatud salapäraga. Imago teadlik muutus tuleb kasuks. Lood sünnivad endistviisi, nende täpset arvu ei tea Jõgioja isegi. Ütleb, et küll teised kokku loevad, kui ta kunagi surnud on.

“Ma peaksin juba tükk aega surnud olema!” Et tervis nii hull? “Siis, kui Kurt Cobain ennast maha lasi, kirjutas ETA, et Jõgiojal oleks ka aeg teise ilma kolida.” Mees uurib pingsalt kokaklaasi sisemust.

Nostalgilise Jõgioja asemel näen järgmisel hetkel sõdalast, irooniline muie suul. “Raha kuluks praegugi ära!” Tol korral õnnestus Jõgiojal kohtuprotsess võita ning ETAlt saada 25 000 krooni valuraha. Kas võidu saavutamiseks pidi Jõgioja ka oma juristiteadmisi rakendama, pole mehe näoilmest võimalik välja lugeda.

Ilmatsalust pärit muusik tunnistas viis aastat tagasi, et edu on ta saavutanud tänu oma vaenlastele. “Kui nad poleks nii usinasti hambaid teritanud, oleksin vist ammuilma järele jätnud.”

Jõgioja tõstab oma peopesad ülespoole. “Mul on kümme sõrme, millega leiba teenida, ja muusiku amet pole ei esimene ega ka viimane.” Mehe visiitkaardil on kirjas muusik, ajakirjanik.

Ajakirjanikuks hakkamist räägib Jõgioja kui legendi. Viskab siis lauale arhailise töötõendi. Punasekaaneline on vaatamata oma keskealisusele - ikkagi 35 aastat - hästi säilinud. Musta tindiga kirjutatu annab teada, et seltsimees Jõgioja on Õhtulehe reporter. Aasta siis oli 1964. “Aga Erilaid mind ei salli!” ütleja hääles pole minoorseid toone.

Liiter viina ja Volta supermootorid

Legendid saavad tavaliselt aastatega värve ja vürtsi juurde. Ajapikku kontuurid ähmastuvad. “Minu esimene kaasa elas Tallinnas ja polnud sugugi nõus Kohtla-Järvele minu juurde tulema.” Jõgioja töötas tookord prokuratuuris uurijana.

“Noh, taheti mind siis parteisse võtta,” pajatab Jõgioja ammust lugu. Mees polnud ettepanekust huvitatud. Mõtles endale häda külge: viinaviga. “Mulle öeldi, et ei see sega, kõik joovad. Peaasi, et ülemusest rohkem ei joo.” Jõgioja tõstis mõttelisi koguseid. “Joon nagu loom, liiter päevas.”

Otsustajad pidasid omakeskis aru. Küsisid siis ettevaatlikult, et kas ennast ümber kasvatada ei anna. “Arvutasin kähku, et viiekümne grammi võrra nädalas joomist vähendades võiksid nad poole aasta pärast mind uuesti parteisse kutsuda.” Ideelist ümberkasvamist vaja ei läinud, järgmist korda ei tulnudki.

Otse kõrtsist ajakirjanikuks

“Ma ei tea, kui palju ajakirjanikke on tööle võetud otse restoranist. CV oli tookord võõras mõiste.” Jõgioja nimetab Ühe Tähtsa Nime, kellega ta 64ndal Kunglas kokku trehvas. Prooviartikkel sündis sealsamas, lõbukoha olustiku suutis Jõgioja sõnaosavalt kokku panna. Järgmisel päeval oli põhjust sulepea tinti täis tõmmata.

Reporter pidi noil hallidel aegadelgi olema paras ussnugiline, honorari maksti ridade pealt. Ja Jõgioja pingutas mõnikord üle. Kasutades oma lugematuid sidemeid ja head suhtlemisoskust, sai värske leheneeger Volta peainseneri rääkima. Kas laual ka jutujulgustust oli, sellest Jõgioja ei räägi.

“Insener hakkas kelkima, kui marudad poisid nad on, teevad 100 000 kW mootoreid ja saadavad Aafrikasse.” Kui lugu lehte läks, käis paras mürts. Tuli välja, et tegemist on allveelaeva mootoritega, mida saadeti Gaanasse. Kuna N.Liit tookord seal sudis, polnud raske seoseid leida. Riigisaladuse reetja ei jäänud karistuseta.

Liigne agarus tõi teisegi pahanduse kaasa. “Kord avati üht näitust. Ma polnud laisk poiss, ronisin üle aia ja tegin pildid naksti ära. Pärast lärmi kui palju.” Mis põhjustel Jõgiojaga töösuhe tegelikult lõpetati, sellest ajalugu vaikib.

“Inimesena olen ma paras juurikas. Kui tunnen, et asi ei istu, astun minema.” “Juurika” autobiograafiline romaan “Lootuste varjud” ilmus joonealusena Elva linnalehes, seetõttu pole ajakirjanduslik eneserahuldus võõras mõiste.

Aasta siis oli 1972, Jõgiojal seljataga üksjagu tormiline elu. Ja need polnud sugugi Arnoldi lokid, mis mehe pealinnast maale tõid. “Kultuurimajas oli tiibklaver.” Sitikmust iludus lummas tookord tugevamalt kui seda täna jeep Cherokee.

Ilmatsallu Arnold Rüütli kutsel

Suveniiri esimene heli-plaat kinnitati Moskvas, kus leiti, et muusika on igati normaalne. Aastate jooksul andis Suveniir välja üle 100 kasseti ja kolm vinüülplaati. Tiraažid olid meeletud.

Pool takti on vahet, siis ütleb Ilmatsalu-maestro, et soojemad suhted olid omal ajal Paulsiga. “Aga Pauls julges ajakirjanduses minu loomingut kiita ja see oli viga.” Siis lajatasid kriitikud juba kapaga: mis ninnu-nännu see lavalaudadel käib. Suveniiri kontsertidel pühkis rahvas silmanurgast heldimuspisaraid.

Valas mõnitaja šampusega üle

Jõgioja pole taltsa tallena mõnitamisi kuulanud. Ühe legendi järgi on ta isegi actionit korraldanud. Heldur Jõgiojale tuleb juhtum meelde küll.

Alati oli tarifitseerimiskomisjoni esimees helilooja Feliks Mandre. Suveniir tuli lavale ning tema ütles: ainult mitte seda sõnnikut, seda olen ma oksendamiseni kuulnud. Mõtlesin, miks ta minu laulu kohta nii sitasti ütleb. Ja lasin ta pealaest jalatallani šampusega üle. Mandrel oli varuülikond ja keemiline puhastus töötas juba vene ajal rahuldavalt.

“25 aastat tormilist elu, selle annaks bestselleriks kirjutada. Veel pole õige aeg!” Kindlasti on seal lugu sellest, kuidas neli KGBlast istusid kaelad kanged Lauluväljakul esimeses reas ja vahtisid tühjal pilgul lavale. Ning Tallinnas liikunud kõlakast, et Suveniiri kinni panna ei saa, sest kunstiline juht on jurist.

Jõgioja ütleb, et ta ei kahetse midagi. “Inimesed ei peaks käituma nagu nutunaised, vaid püüdma midagi siin elus ära teha.” Oma praeguse naise kohta ütleb Jõgioja õnnelikul näol “erakorraline juhtum”: “Kui oleksin temaga kohe alguses kohtunud, jäänuksid teised kaks abielu olemata.”

18 aastat tagasi avastati külamuusikul (termin pärineb Jõgiojalt endalt - toim.) häälepaeltekasvaja. “Mis minu küljes, see minu oma. Palusin üleliigset juppi endale. Ei antud. Kirurg lubas koju kassile viia.” Operatsioon jättis siiski oma jälje. Pärast seda muutus Jõgioja hääl.

Siis sündiski Kraavi-Sass - raadiohääl, kes räuskab ja sõimleb teemal olukorrast riigis. Sekka teravmeelitseb, kuid mõnigi kord ületab taluvuse piirid.

“Elus pole juhuseid, kõik on ette määratud. Juhuse antipood on paratamatus.” See on Jõgioja elufilosoofia. Poleks sõda inimsaatustesse julmalt sekkunud, oleks pan Vjazhowsky täna kusagil Poolamaa vojevoodkonnas ja kindlasti sõrmitseks ta pilli, nagu seda teeb Heldur Jõgi-oja.

“Ma kannan oma kasuvanemate perekonnanime, nad ei julgenud mulle sõjaõuduste tõttu jätta alles isegi eesnime - Bronislaw.” 1941. aastal jäi Helduri ema Läänemerre. “Laeval olid haavatud, ema oli üks meditsiiniõdedest... laev sai otsetabamuse.”

Ligi kuuskümmend aastat hiljem tunnistab mees, et kogu elu on ta endas kandnud mälestust ema haprast kujust. Kasuvanemad andsid küll hariduse, kuid kodusoojus ja armastus olid seal peres võõrad mõisted.

Siit ka laulud, mille sõnad on kohati naiivselt tundelised, kuid samas inimlikult mõistetavad.

Jõgioja ütleb, et inimlike tunnete üle on alati naerdud. Eriti tänapäeval.

Poola verd eesti mees

“Meil on käputäis inimesi, kes valitsevad maa ja rahva üle. Raha on võim ja võim teeb hingetuks. Sellisel inimesel on õigus iriseda kõige üle: jätta presidendi vastuvõtule minemata, koristada tee pealt eest see, kes mingil põhjusel ei meeldi.” Kel raha, see tellib muusika.

“Muuseas, kaabaklusel pole rahvust - seda tasub kõigil meeles pidada. Pole tähtsust, kes sa oled - ugri-mugri, venelane või poolakas.” Jõgioja on mees, kes oma vene keele oskusega petab ehtsa venelasegi ära. Täpselt samamoodi oskab ta klaveril imiteerida lennukirünnakut. Kusjuures teeb seda nii tõetruult, et te otsite silmadega varjendit.

Adelaide’is ja Melbourne’is Mozartit, Bachi ja iseenda lugusid mängides publikuedu nautinud Jõgioja mõte töötab juba suves. Ülestõusnud Pikri seltskonnaga kavandatakse suvetuuri. Muusik ühmab, et kriitikutel on siis jälle kord tööd.

“Mis neil viga lajatada neile, kes võsa vahel töötavad. Proovi sandisti neist kirjutada, kes linnatänaval jalutavad. See on ringkaitse, mina seda murdma ei hakka.”

Suveniiri ja Kelly Family vahel on kergeid paralleele veetud. Tegijate silmis on need mõlemad omamoodi paranähtused. Kodumaine Family astub emadepäeval üles Sakala keskuses. Suveniiri saaga teine veerandsada kestab.

Millistel tingimustel esitaksite Heldur Jõgioja laule, lavalt loomulikult?

Gunnar Graps, raudmees: “Jätan kommenteerimata. Mitte ühelgi tingimusel ei esitaks ma ühtegi tema laulu. Ka siis mitte, kui mulle selle eest miljon krooni makstaks. Mind jätab see sügavalt külmaks. Suveniir? Pole iial kuulanud ja ei kavatse seda kunagi teha.”

Kui kuulaja tellib, kas te siis mängite Suveniiri?

Janek Luts, Raadio Tartu toimetuse juht: “Oleneb kellaajast ja saate formaadist. Suveniiril on osa lugusid tehtud väga odavalt, neid loomulikult hästi eetrisse ei laseks. Samas on neid piisavalt palju, nii et nende seast annab midagi valida, kui kuulajal on selleks tahtmist. Seda tahtmist on praegu väga harva, ütleme nii kord kuus.”

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee