Kommentaar

Jaanus Järs | Mustal Reedel roosas udus 

Jaanus Järs, kolumnist, 30. november 2018, 16:56
 
Mul on majakene metsa servas, hundid-karud käivad ringi, kits ojal joob, teate küll. Postkastid nii tee otsas kui arvutis. Siin kui seal räägitakse Mustast Reedest. Ööd on siin mustad, aga reede öö pidavat olema veel mustem. Selline, mil asju saab ilma eest nagu viimasel ajal Eestis kombeks. Oma vallas veel mitte, aga kultuurses  Tartus kindla peale. Autole hääled sisse ja maanteele!

Otsingi Tartust Musta Reedet. On aega hängida. Kõigepealt kolan Lõunakeskuses. Vaikne muusika, inimesed tallavad ringi selliste nägudega, et kohe-kohe peab midagi juhtuma. Igal pool punased sildid - -20 -30 -40 -50%. Võtan tuld, hakkan erinevates kohtades talvesaapaid näppima. Madalrõhkkond üha süveneb, ränderaamistik laieneb, aga mina veel Kingpoole suvises režiimis.    

Õhkkerge imemugav papukene maksab minu kahe nädala sissetuleku, kui -30%, siis korrutame 14 päeva 0,7-ga ja saame ainult 9,8 päeva. Ilmsed kasud sees, sest talv kestab meil umbes viis kuud. Miks veel kõhklused ja kahtlused? Või ei kuulu ma veel keskklassi?     Järgnevalt tuleb ette teine firma, samuti karvavoodri ning värvivarjunditega. Kas ostaks? Aga sama firma sildiga püksid läksid mul peale lühikest kandmist valel ajal ja vales kohas valest kohast katki ning häbistasid mind avalikult. Seega pööran kõnealuse kehaosa kõnealuse sildi poole ning eemaldun.    

Igati truu teenistuslehega senise lemmiku saapakese all on varasemad valged hinnad - üks tsiba alla saja ja teine seitsmekümnendates. Kui pöördun musta reede pruunis ürbis saapahaldjakese poole, ütleb too ripsmeid plaksutades, et 30% tuleb lahutada sellest esimesest valgest numbrist. Ohkan, et olen kunagi matemaatikat õppinud ja eemaldun Navitolla imevetsu.

Seisan peegli ees, jääkaru ning sebra kõrval, soe lõunatuul käsi kuivatamas ja mõtlen, mis minust saab. Kui ma kasutaksin ära punaseid silte peentes poodides, hakkaksin ehk välja nägema nagu Marko Reikop või koguni nagu Johannes Tralla. Kas ma teeniksin sellega nii palju plusspunkte, et armas abikaas hakkaks mind kiitma nagu Anu Välba?

Kui järele mõelda, siis hiljuti ostsin juba ülikonna. Trakside ning nööbitava voodriga. Jahimeeste poest, nemad olid ilma Musta Reedetagi hinna 70% alla lasknud. Nüüd sulandun loodusesse ning ootan esimest suuremat lumetormi. Jäägu pealegi, eemaldun hoopis ehituspoodi.    

Ehituspoeski -30% kõikidest esimestest valgetest numbritest. Kõigepealt vaatan ikka suuremaid tööriistu: paksusmasinat, nurgasaage, puurpinke. Sügaval südamesopis elab mul puusepp, aga ta pole veel üles ärganud. Vaakumpakendis elektriku stardipaketi saaks lausa kümneka eest kätte, suisa seitse eurot odavamalt! Õnnis elektrikust isa ütles ikka, et juhtmed ei tohi mingil juhul sassi minna. Aga ma just vahetasin nendesamade valgete kätega köögis harukarbi ära ning sain hakkama ka küünetangide ja mäkaiveri teibiga, see on nüüd tehtud. Tühjade kätega trügin väljumiseks kassasabas. Minu ees seisev kuuekümnendates rangeilmeline proua ei lase mind mööda. Mida tema ostab? Väike pakk plastist kardinaklambreid ja suur pakk rotimürki kirjaga „professionaalidele".

„Kui toode mulle ei sobi, kas ma võin ta pärast ringi ka vahetada?“ küsib proua. „Ikka võite,“ lubab müüja, „tuleb ainult tšekk alles hoida".

Kujutan ette, kuidas proua toodet oma valel ajal muru niitnud naabri peal katsetab. Ja kui see ei sobi, on alati olemas plaan B. Tuleb ainult tšekk alles hoida. Oih, ongi minu kord! Haaran kassa kõrvalt veekindla markeri, mida mul väga vaja läheb. Ja ennäe - olen Mustal Reedel kokku hoidnud 45 eurosenti nagu niuhti! Ning nüüd tagasi metsade vahele.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee