Kes on sõber?
Asjaolu, et kaasaegne feminism tunneb teatud erilaadset sidet just islamiga, ei ole ammu enam üllatus. Küll jäävad aga sellise arusaamatu ja lausa ebaratsionaalse liidu põhjused ja tagamaad valdavale osale vaatlejateks ebaselgeks. Jättes siinkohal arutelu alt välja islami eri väljendusvormide olemuse või selle suure maailmareligiooni rahumeelsuse või ka sõjakuse - islami patriarhaalsus on täiesti ilmselge fakt. Olgu pühakirjas või hilisemates tõlgendustes, ei ole naine mitte ühegi käsitluse kohaselt võrdne mehega – ei olendina iseendas ega ka ühiskonna struktuuride silmis.
Küsimuse sellest, miks feministid nagu ka vasakaktivistid üleüldiselt ei võitle näiteks naiste õiguste eest Saudi Araabias, kus seda oleks tõepoolest vaja, aga süüdistavad kõikjal hoopiski naistevastasuses ajaloos kõige tolerantsemat ja kaasavamat lääne ühiskonda, on esitanud korduvalt ka näiteks Toronto Ülikooli kliinilise psühholoogia professor Jordan Peterson. Seda viitega olukorrale, kus mitmed islamisüsteemid ja -režiimid mitte ainult ei suru oma naispopulatsioone alla, vaid vahel lausa orjastavad neid. Peterson tõi sellise täiesti ilmse vastuolu põhjenduseks välja feministlike ja vasakringkondade võimaliku loogika - minu vaenlase vaenlane on mu sõber.
Kuigi loomulikult teavad ka vasakpoliitikud ja (fundamentalistlikud) feministlikud liikumised väga hästi, milline on naiste olukord paljudes islamienamusega riikides nagu ka seda, kuidas on naise positsioon defineeritud eri islamivooludes, peetakse enda peamiseks vaenlaseks hoolimata kõigest just meie enda lääne tsivilisatsiooni, lääne väidetavat kapitalistlikku rõhumisühiskonda.
Võitluses oma kultuuri ja oma ühiskonna vastu ei ole ka oluline liitlaste moraalne pale või tegutsemismotiivid. Määravaks faktoriks on ainult täielik läänevastasus (sh antikapitalism, antiamerikanism, iisraelivastasus), mis annab automaatselt moraalsel plaanil andeks ka kõik teised väiksemaks peetud eksimused. Eesmärk pühendab abinõu.
Naljaga pooleks on Peterson ka kaalutlenud selle üle, et kas ei võiks radikaalse islami ja feminismi liit olla osalt põhjustatud ka naisaktivistide alateadlikust tõmbest nn domineeriva ja metsiku mehe poole, kelle feministid on ise läänest juba välja juurinud. Peterson tunnistab, et tema vastavasisuline idee on eelkõige freudistlik naljaga pooleks kaalutlus, kuid nagu ta ka mainib, peale põhjenduse - lääs peab langema ja seetõttu on mu vaenlase vaenlane mu sober - lihtsalt ei ole ühtegi ratsionaalset põhjendust feminismi ja äärmusislami flirdile või otsesele koostööle.
Eesti sotsid burkakeelu vastu
Huvitaval kombel kohtasime üpriski sarnast vasakpoolsete ja ka feministlike mõtlejate reaktsiooni radikaalses islamis praktiseeritava naiste sundusliku näo katmise kombe vastu suunatud nn burkakeelu seaduseelnõu arutelude juures ka Eestis. Kuigi on selge, et näokatete kandmine ei ole usuline tava isegi islami peavoolus ning ka islamivaimulikud on pikalt võidelnud naiste diskrimineerimise vastu läbi sunni oma nägu katta, asusid Eesti mitmed sotsiaaldemokraatlikud poliitikud ning eriti Jevgeni Ossinovski hoopiski Euroopa Liidu riikides eri vormides kehtivate näokatmise keelu seaduste vastu argumentidega, et tegu olevat nn konservatiivide katsega piirata naiste õigusi ja rikkuda põhiseaduslikku usuvabadust.
Algselt just naiste ahistamise vastu suunatud seadusest üritati jätta muljet kui hoopis naiste õiguste piiramisest või lausa moenorme pealesuruvast plaanist. Seda hoolimata asjaolust, et ka sunniitlikus islamis on näo katmine hukka mõistetud väljaspool äärmuslikke ringkondi. Heaks näiteks sellest on aastal 2009 Egiptuse ühe olulisema usutegelase ja kogu sunni-islami üheks vaimseks juhiks olnud suurmufti ja Al-Azhari suurimaami Muhammad Sayyid Tantawy (1928-2010) sõnad. Olles tutvumas ühe Kairo kooliga, märkas ta tüdrukut, kes kandis niqabit ning andis talle käsu see eemaldada ning enam mitte kunagi kanda sõnadega - niqab on traditsioon, sel pole mingit seost religiooniga.
Näeme, et meie enda ühe ringkonna poliitikud võivad olla seega puhta islami kaitsmisel märksa agaramad, kui kõige olulisemad islami usujuhid ise.
Hoolimata sellest, mis eelpoolkirjeldatud feminismi, vasakfundamentalistliku poliitika ja radikaalse islami liitu põhjustavad ning mis on selle motivaatoriteks, ei saa me selle sideme või lausa vastastikkuse koostöö olemasolu eitada. Lääne tsivilisatsiooni ajaloos on see üks kõige kummalisemaid liite, millel puudub igasugune ratsionaalne või loogiline põhjendus. See liit ja kokkukuuluvustunne on tänaseks jõudnud ka Eestisse ning mõjutab meie avalikke arutelusid ja seisukohavõtte tõenäoliselt tulevikuski.
Kommentaarid