28. novembril 2018 möödub sada aastat Eesti Vabadussõja algusest. Sel päeval saab alguse ka Vabadussõda 100 sündmuste programm, mis kestab Eesti Vabariigi iseseisvust tunnustanud Tartu rahulepingu 100. aastapäevani veebruaris 2020. Kuivõrd Vabadussõda oli suuresti seotud just raudteega, valmistati sel puhul Vabadussõjaaegse soomusrongi koopia, mis läbib jaanuarikuu jooksul Vabadussõja pöördelahinguid matkides vahemaa Kehrast Valgani. Rongisõitu ilmestavad ajaloolised taaslavastuslahingud.

Soomusrong jutustab Vabadussõja loo

Soomusrongi pidulik avamine toimub 4. jaanuaril Kehras. Kõik huvilised saavad rongi ja sellel oleva näitusega tutvuda. 6. jaanuaril viiakse Kehra lähedal lahinguväljal läbi näidislahingud. Rongi teekond jätkub kogu jaanuarikuu vältel kuni Valgani, tähistades omaaegseid murdelahinguid. Rongiga sõidavad kaasa giidid, kes tutvustavad vabadussõja ajalugu, soomusronge ja inimesi.

„Edasi püüame viia rongi sinna, kuhu raudtee viib,” sõnab sõjamuuseumi juhataja Hellar Lill. „Võimalikult paljude eesti inimesteni.”

Lill nendib, et soomusrong on Vabadussõja loo rääkimisel võimas kujund. „Täna meie ees seisev soomusrong ei ole ühegi 100 aasta vanuse soomusrongi täpne koopia. Ta on Vabadussõjaaegsete soomusrongide koondkuju, kus on ära toodud nende rongide olulised elemendid ja vagunid.”

Ilusal, veel värvilõhnalisel rohelisel rongil on suurtüki vagun, meeskonna vagun, dessantvagun, kuulipilduja vagun ja sanitaarvagun. „Rong on tegelikult veel natuke viimistlemisel,” ütleb Lill. „Siia sisse tulevad sõjamuuseumi poolt ka näitused, mis tutvustavad vabadussõda, soomusrongide rolli vabadussõjas, ja nende inimeste lugusid, kes soomusrongidel võitlesid.” Rongi taga seisab ka soomusauto, mille koht on rongi viimasel platvormil. Soomusauto nagu rongki ehitati sisuliselt mitte millestki. Oli jäänud ainult vana foto.

Soomusrongi ehitamiseks jooniseid ei olnud, ehitada tuli fotode põhjal

Operaili remonditööde äriüksuse juhi Rain Johansoni sõnul algasid läbirääkimised soomusrongi ehitamiseks tollase EVR Cargo ja sõjamuuseumi vahel juba 2017. aasta kevadel. „Sooviks oli ehitada Eesti Vabadussõja 100. aastapäevaks sõjaaegse väljanägemisega soomusrongi koopia.”

Kuna puudusid tehnilised joonised, oli esialgu palju lahtisi otsi. Kokku tuli leppida kasutatavad materjalid, vagunite sisustus ja välja valida doonorvagunid. Selleks otstarbeks pakkus EVR Cargo oma vagunipargist välja kolm kaheteljelist ja ühe neljateljelise vaguni, mis taassündi ootasid.

Kogu ehitus toimus vanade arhiivifotode järgi ja sõjamuuseumi spetsialistide teadmiste ja näpunäidete kohaselt. Lisaks autentsusele tuli tegeleda ka ohutuse ja turvalisuse küsimustega - vaatamata ajaloolisele funktsioonile on tegemist veeremiga, mis hakkab liikuma avalikul raudteetaristul, seda kiirusega kuni 40 km tunnis.

Rongi ehitanud Oleg ja Vasili: muuseumirahvas jäi rahule!

Tegelikult ehitasid rongi kaks lukksepp-keevitajat: Oleg Paltsonok ka Vasili Prodanets. Tänu nende konstruktiivsetele ettepanekutele sai nii mõnigi kitsaskoht lahendatud. 

„Jah, meie selle rongi ehitasime,“ ütleb Vasili. „Kõige raskem soomusrongi ehituse juures oli see, et kõik tuli ise välja mõelda. Mingeid ehitusjooniseid ei olnud.“ 

Meeste sõnul ehitasid nad uhke soomusrongi neile näidatud fotode põhjal. „Muuseumiinimesed andsid ka nõu,“ ütleb Oleg. „Aga üldiselt tuli koguaeg midagi nuputada. Kõik mõtlesime ise välja. Näidati pilti ja öeldi, et tehke nii. Aga nõu anti ka, kui vaja. Materjaliga varustati,“ on mees rahul. 

Alguses oli rong väga lootusetus olukorras. Mehed näitavad pilte vagunitest, millest rohi läbi kasvab. „Kui alustasime, oli nii,“ sõnab Vasili. „Ainult skelett. Kõik oli prügi täis. Kõik vana tuli ära lõhkuda.“

Varem mehed rongi ehitanud ei olnud. „Muidugi mitte!” rühmab Oleg käega. „Midagi niisugust me varem teinud ei olnud. Aga ehitasime kahekesi. Kõik algusest lõpuni. Kõik neli vagunit ehitasime kahe kuuga.“

„A mis siin ikka ehitada oli,” mühatab Vasili. „Midagi rasket polnud. Materjal oli uus, midagi keerulist ei olnud. Meil oli kerge teha, oskame ju kõike ise – keevitust, puusepatööd. Appi ei olnud kedagi vaja. Tegime kõik tööd ise.”

„Muuseumi inimesed andsid nõu, aga nad olid alati kõigega rahul. Käisid vahepeal vaatamas. Nad ei oodanud, et nii hästi välja tuleb,” on mehed rõõmsad.