Kommentaar

Jüri Estam | EKRE toetajad laskusid sotsidega samale tasemele (7)

Jüri Estam, kommunikatsiooniekspert, 27. november 2018, 17:34
Viimaste nädalate kõrtsikaklejalik valimisteater valitsuses, Toompea lossi ees ning parlamendihoone sees on masendav.

30 aastat tagasi kandsid piketeerijad Tallinna Raekoja platsil ja lauluväljakul sageli plakateid, millel olid näha sirp ja vasar, haakrist ning võrdusmärk nende kahe vahel. Nüüdisaegses Eestis ei häbene sotsiaaldemokraadid punast värvi ja räiget sotsialismi aga mitte üks raas, ja EKRE meeleavaldused lõhnavad halvimatel hetkedel omakorda kahjuks beeži, kui mitte otseselt pruuni värvi järele. Ma hindan EKRE meelekindlust teatud küsimustes, ja isegi väga, mitte aga erakonna ettevõtmistes liigagi tihti esinevat 1930. aastate Müncheni olustikku meenutavat käekirja.

Kas valija premeerib Tarandit?

Tuntud trikitajat Indrek Tarandit jalgadesse löönud inimesed läksid tema provokatsiooni õnge ja mõjuvad lumpenlikult, isegi kui ma mõistan nende meelehärmi ja meeleheidet. Milleks muuks kui mitte isiklikku kasu taotlevaks ja teadlikult ette võetud provokatsiooniks saab Tarandi piinlikku, hüsteerilist ja turueidelikku kriiskamist riigikogu hoone ees pidada? EKRE paistab olevat talle selleks võimaluse ise kas pahaaimamatult või koguni sihilikult pakkunud. Ja kas SDE parteijuhi Jevgeni Ossinovski poolt nõude esitamine Jüri Ratasele, et peaministril tuleb Urmas Reinsalu ministrikohalt vallandada, polnud samuti valimiste-eelsele ajale kohaselt teatraalne ja kaalutletud provokatsioon? Või siis lihtsalt kokkumäng?  

See, mida oleme hiljuti kogema sunnitud, ei mõju täiskasvanud inimesele kui tsiviliseeritud ja väljapeetud valimisdebatt, vaid on vulgaarne, libe ning eskaleeruv (Martin Helme sõnad) poliitpalagan. Loodan, et valijad näevad seda läbi. Kas sotsiaaldemokraatide viimase aja provokatiivne käitumine erineb stiili (mitte sisu) poolest nii väga sellest, kuidas Vene eriüksuslased tulistasid äsja Kertši väinas Ukraina mereväe aluste pihta? Provokatsioonid on venelaste leivanumber, ja nende kombed on meie okupatsioonidest räsida saanud kultuurist nähtavasti visad kaduma.

Füüsilised rüselused ja rahvast õrritavad närvidemängud parlamendihoones on omased huntariikidele, kuid see kõik toimub hoopis Eestis! Valijad ei peaks Indrek Tarandit sellise odava sõu eest premeerima, rääkimata talle märtrioreooli külge pookimisest. See, et EKRE toetajad aga Tarandi õnge läksid, näitab kas nende lihtsakoelisust või koguni rõõmsat valmisolekut laskuda sotsidega samale tasemele.

Esmaspäeval ületati sotside poolt globaalse migratsiooni tiivustamise huvides (vaikiv kaasmahitaja oli Keskerakond) igasugune tsiviliseerituse piir, andes vilja Vene propagandakanali Sputnik veskitele, ja meenutades Eesti sündmusi jälgivatele suursaatkondade töötajatele midagi, mis sarnanes Interrinde rünnakuga meie valitsuse hoonetele Toompeal.

Pahaendeline pakt

Tung trügida ikka ja jälle püünele, püsida hästitasustatud palgal, ja oma internatsionalistlikke eesmärke iga hinna eest läbi suruda on siis nii suur, et palagani etendajad ei suuda end enam taltsutada, ja toovad häbi Eestile ning kahju eestlaskonnale. Mis rändeteemasse puutub, siis pole mingit küsimust selles, et eestluse tuleviku mõttes on palju kaalul.

Valelikult mõjus välisministri esmaspäevane etteaste riigikogus, kus ta püüdis mures eestlasi rahustada väidetega, nagu meil poleks ÜRO rändepaktilt midagi karta. Isegi sõna compact mõjub mainitud rändepakti ingliskeelse nime sõnastuses pahaendeliselt, kuna see tähendab midagi vande või ühise ettevõtmise taolist. Mis on selle rändepakti sisu? Rändepakt sätib ÜRO ja sellega koos ka Eesti vabariigi migratsiooni õhutavale ja mitte seda ohjata püüdvale kursile, peaaegu kuni selleni välja, et selle sõnastus kujutab endast kolmanda maailma šantaažikatset arenenud riikide vastu. ÜRO rändelepingu kohta käiva avalduse vastuvõtmine riigikogu poolt oli ennast – või õigemini eestlust kahjustav tegu.

Mina kogen Eestit riigina, kus põlisrahvas – olles loovutanud kontrolli oma läänepiiride üle ja kaotanud sisserännukvoodid Euroopa Liidu riikide elanike suhtes – kaotas 2004. aastal arvestatava kontrolli selle üle, kes muulastest Eestisse tulla tohib ja siia viibima jääb. Käisin hiljuti Poolas oma silmaga vaatamas, kuidas poolakad tähistasid oma iseseisvumise sajandat aastapäeva. Varssavi tänavail valitseb terendav-tervitatav (etniliste) poolakate enamus. Nad valitsevad valehäbita omaenda kodumaad.

Kuid tagasi Eestisse. Mitmed meie ülikoolid pole (kas suurest rahapuudusest tingituna?) mitte eestluse taimelavaks ega kohaliku keele eest võitlejad, vaid toimivad arvestataval määral immigratsioonipumpadena. Tallinnas viibib eriti suvel sellisel hulgal turiste, et Raekoja platsil pole eesti keeles võimalik end mõistetavaks teha. Lisaks sellele tuleb siia lihttöölisi Ukrainast ja on oodata, et olukord läheb veelgi rohkem käest ära siis, kui alustatakse Rail Balticu megaprojektiga, mille otstarbekuses eesti rahvale ma sügavalt kahtlen. See kõik teeb minusugust konservatiivi tõsiselt murelikuks eestluse tuleviku pärast.

Rändepoliitika saab lähtuda vaid peamisest. Kas sotsiaaldemokraatide teod (aga ka Keskerakonna omad) aitavad kuidagi kaasa sellele, mida meie põhiseaduse preambula poliitikutelt nõuab? See ütleb, et Eesti riigi tegevus peab esmajoones tagama „eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade“.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee