Kui ka lühikese sõnumi saadad, ikkagi algab paanika. Sest reeglina ei mõista pereliikmed su spontaanset privaatsusevajadust. Nad ei saa sust aru, tahaks pärida, pärida, urgitseda. Aga hinge laialilaotamine ja lahkumisvajadus on täitsa vastandlikud soovid.
Kõikidest meelitustest hoolimata, ärge mitte iialgi astuge Eestis põranda all asuvasse kremli trollivabrikusse palgalise kommenteerijana tööle.
Kui Te sellest põrgust ükskord lahkuda soovite, siis oled ka sina nende 4000 kadunu-lahkunu hulgas.
mis sa ajad, kui juba mõelnud oled, siis pole ka ju spontanne, nagu võidad, et pole siis, kui teada annad. anna siis juba ette teada, et kui kunagi juhtub, et oled eemal, siis teised teaksid. pealegi ka spontaanselt bussi istudes, võib ühele saata sõnumi ja seejärel telefoni välja lülitada. seega on sinu jutt puhas loba.
selgeltnägijaid ei ole olemas, on petised ja uIIikesed, kes neid usuvad televisiooni kaasabil lollitamise tõttu. sellepärast nad ei saagi reaalselt midagi leida, saavad ainult ajada möqa, et see vaim ütles nii ja see ütles na, sest seda ei saa keegi kontrollida, kui ta kala näoga valetab.
selgeltnägijaid ei ole olemas, on petised ja uIIikesed, kes neid usuvad televisiooni kaasabil lollitamise tõttu. sellepärast nad ei saagi reaalselt midagi leida, saavad ainult ajada möqa, et see vaim ütles nii ja see ütles na, sest seda ei saa keegi kontrollida, kui ta kala näoga valetab.
On inimesi kes on osutunud valituteks, need viiakse siit ära mujale, et uut elu alustada. Teadjamad inimesed on rääkinud, et meid jälgitakse. Valitakse õiged välja ja nad jäävadki teadmata kadunuks. Tean eestis inimest kes on ümber veenuse tundmatu lendava objektiga lennanud. Samamoodi nagu meid on kunagi siia toodud, siis nüüd viiakse ka siit ära.
Siin on asi lihtne. Poolkinnistest lastekodudest, internaatkoolidest, vanadekodudest jne. välja jalutanud elanikud kuulutatakse kadunuteks ja registreeritaksegi nii politseis. Tegelikkuses jalutavad nad paari päeva pärast enamasti tagasi. Sama lugu vanglast puhkusele lastud kinnipeetavatega, kes tagasituleku tärminiks kaineks pole saanud.
Teateid võib rohkem ju olla, aga kui palju neist on paanikad, kus tegelikult sai telefoni aku tühjaks või inimene lihtsalt ei vasta telefonile? Mitte kunagi varem ei ole me olnud teistele nii kergelt kättesaadavad ja seega on tõusnud ka tundlikkus, kui keegi meie jaoks "kadunud" on.
Olen ausalt mõelnud ka vahepeal, et tahaks mingid hetked olla üksi. Just see, et istuks spontaanselt suvalise bussi peale ja läheks kuskile omaette. Lõikaks end maailmast ära. Aga kujutan juba ette, mis paanikat see mõnes esile kutsuks. Kui aga neist plaanidest kellelegi rääkida, ei oleks need ju spontaansed teod