Elu

Kristina Kallas: „Minu suurim luukere on see, et olen poolvenelane.“ (137)

Rainer Kerge, 24. november 2018, 00:02
Kristina Kallas Aldo Luud
„Eestlane ei oska olla rahvana suur. Venelane oskab väga hästi suur olla – ta suudab kõiki, keda vaja, integreerida,“ ütleb Kristina Kallas, mõtleb veidi ja lisab: „Britid, prantslased ja ameeriklased oskavad kah olla rahvana suured.“ Kristina Kallas, Tartu ülikooli Narva kolledži direktor, on 3. novembrist erakonna Eesti 200 esimees. Lõppev nädal algas uudisega, et Eesti 200 on tõusnud toetuselt neljandaks parteiks, jättes seljataha sellised vanad poliitvaalad nagu Isamaa ja sotsid.

Palun vabandust, ma tulin teiega vestlema täiesti kohatu kirjaga T-särgis…

„Drink beer“, jaa-jah. Kohtumispaigaks kõrtsi valik ja särgi valik ei ole ilmselt juhuslikud.

Ausõna, võtsin puhta pesu virnast pealmise. Kas teie olete hakanud viimasel ajal rohkem jälgima, mida selga panete – sest peate aeg-ajalt jääma pildile?

Olen pidanud seda rohkem tegema, jah, aga pigem teiste survel. Mulle on antud näiteks nõu mitte kanda teleintervjuudes musta, kuna see ei peegeldu hästi. Veel öeldi, et üldkogule minnes tasub mõelda, mida ülevalpool kanda, sest seal tehtud fotosid avaldatakse järgmised viis aastat.

Mina ei ole sellistest asjadest teadlik, ma tõesti ei pööra riietusele ülemäära tähelepanu.

Samal teemal

Paljud poliitikud on teinud mõnest aksessuaarist enda kaubamärgi: Ilves ja kikilips, Talvik ja punane müts, Mikko ja suur sall.

Riietusese, millest ma kunagi ei loobu ja mida olen nõus kandma ka väga tähtsatel üritustel, on teksapüksid. Mind näeb väga harva kleidis, sest ma absoluutselt ei tunne ennast selles mugavalt. Kleiti kandes ei saa ma oma mõtteid selgelt väljendada, sest kogu aeg tunnen, et olen justkui poolpaljas või kellegi teise nahas. Kleiti on mulle varem ka ikka väga palju peale surutud.

Teie elukaaslased Narvas – integratsiooni sihtasutuse juht Irene Käosaar ja sisekaitseakadeemia rektor, uuest nädalast siseminister Katri Raik – soovitavad ka aeg-ajalt: „Proovi nüüd seda pluusi!“

Ei tule praegu ette, et oleks Irene või Katriga riietusest rääkinud. Irenega on meil üldse tööalased suhted. Katriga on sõbrasuhted, me jagame korterit, jah.

Me oleme Narvas väga erinevatel aegadel ning kuna mina ja Irene peame voodit jagama – ja see on väga kitsas! –, ei saa me Irenega kahekesi koos seal ööbida. Me e-maili teel koordineerime, kes millal Narvas on ja kas tuba on vaba.

Paar korda on juhtunud, et oleme üksteist nii-öelda välja lukustanud. Kord panin ma seest ukse nii kinni, et Katri ei saanud öösel koju ja pidi hotelli minema. Kord keeras Katri ukse nii lukku, et tuppa ei jäänud võtmeid ja Irene ei pääsenud hiljem välja.

Kogu teie senine karjäär on üles ehitatud selleks, et olla praegu siin – vastloodud erakonna esimehena valimistele vastu minemas?

Ei! Ma olen küll olnud aastaid poliitikale väga lähedal – olen analüüsinud poliitikat, olen juhtinud MTÜd, mis tegeleb huvikaitsega (2011–2015 oli Kallas MTÜ Eesti Pagulasabi juhatuse esimees – R. K.), olen teadustöös uurinud teemat, mis on Eestis väga aktuaalne (Kallase doktoritöö vaagis Eesti, Venemaa ja eestivenelaste etnopoliitilisi suhteid – R. K.) –, aga ma ei arva, et olen teadlikult oma karjääri juhtinud. Pealegi on minu karjäär alati tiirelnud rohkem ülikooli kui poliitika ümber. Poliitikat tehakse Tallinnas ja mulle Tallinnas elada ei meeldi. (Kallase kodu on Tartus, kust ta käib praegu Narva tööle; eks paistab, kus kevadest käima hakkab.)

Tartu ülikooli rektoritel on traditsioon siirduda pärast rektoriametit poliitikasse või riigi juhtimisele väga lähedale.

Rektorikohalt teadlaseks tagasi minna on ju väga raske, aga poliitikasse suunduda on lihtne, sest rektori juhtimiskogemus annab meeletu pagasi. Sa juhid rektorina ju umbes 3000 väga tugeva egoga inimest. Ülikoolis ei ole liinitöölisi või vedurijuhte, keda saab panna graafiku alusel tööle. Siin on üks isiksus suurem kui teine.

Kunagi küsisin Anu Talilt, kui kehv iseloom peab olema ühel lühikesel nägusal naisterahval, et ta suudab end kehtestada sajapealise orkestri ees, mille iga liige on enda meelest maailma parim muusik.

Jaa-jah. Ma arvan, et ei ole võimalik olla rektor, keda kõik ülikooli töötajad armastavad. Müts maha nii Volli Kalmu, Jaak Aaviksoo kui ka Alar Karise ees, sest see on väga-väga raske töö. Ma ei tea, võib-olla Volli Kalmule just see amet elu maksiski.

Mis lugusid me teist lähikuudel kuulma hakkame? Mis luukered teil kapis on?

Minu suurim luukere on see, et olen poolvenelane.

Vähe sellest, räägitakse, et teie ema oli omal ajal Interrinde aktivist.

Mu vend on selle jutu peale isegi rohkem verine kui mina ja ta kaalub praegu ka asja ametlikuks tegemist. See on totaalne laim!

Kust see laim pärineb?

Mina nägin seda väidet esimest korda 14. augustil, kui mulle saadeti pilt Facebookist, kuhu selle teksti oli pannud üles Tarmo Kruusimäe, Kojamees. (Tarmo Kruusimäe Facebooki seinalt leiab 14. augustist tõepoolest postituse: „Ah, et Eesti 200 Kristina Kallase ema olla olnud Kiviõli Interrinde pealik? No ei tahaks kohe uskuda või siiski?“ – R. K.) 

See tuli vist ühe intervjuu peale, kus ma ütlesin, et venelased on Eestis kohanemiseks ja integreerumiseks teinud väga-väga suuri samme. See, kus nad olid oma mõttemaailma, oskuste ja võimekusega uues riigis hakkama saada 1990ndatel, oli kardinaalselt midagi muud kui see, kus nad praegu on – ka oma mõttemaailmaga. Nad on teinud meeletu pingutuse, me eestlastena peame seda lihtsalt rohkem märkama ja tunnustama. Meile tundub aga, et nad ei ole mitte midagi teinud.

Mina olen Ida-Virumaal üles kasvanud ja suures osas sellessamas venekeelses kogukonnas elanud…

Käinud ka venekeelses lasteaias?

Ei! Ma käisin eestikeelses lasteaias ja eestikeelses koolis.

Vene kogukond Ida-Virumaal elas aga mentaalselt Nõukogude Liidus, mille raskuskese oli Venemaa. Jaa, nad asusid füüsiliselt Eesti NSV territooriumil, kuid mingisugust kokkupuudet Eestiga neil ei olnud – selles mõttes, et nad oleksid lugenud Tammsaaret või üldse midagigi teadnud eesti keelest või kultuurist.

Suurriiki juhitakse Moskvast, uudiseid edastab Kesktelevisioon ja maailma kõige kuulsam laulja on Alla Borissovna.

Jah, just! Olid mõned Eesti toiduained ja tekstiilitooted, mida Venemaale külla minnes kaasa viidi – Marati väga kvaliteetsed T-särgid olid näiteks hästi populaarsed. Aga enamik Ida-Virumaal elanud venelastest ei olnud kunagi käinud Tartus, keegi ei teadnud, milline näeb välja Saaremaa või mis asi on Pärnu. See oli maailm, mille poole ei vaadatudki.

Ja siis järsku saabus periood, kus neile öeldi: „Nüüd on nii, et te elate Eestis!“, Venemaaga tuli piir vahele ja kohe tekkis ka viisarežiim. Öeldi, et Eesti riigis on ametlik keel eesti keel ning seda peab homsest oskama tööl ja poes ning selles keeles peab ankeete täitma! Kesktelevisioon pannakse kinni…

…tumedad juuksed blondeeritakse heledaks…

…nüüd tuleb hakata kodakondsust taotlema… Inimesed olid segaduses: mida see tähendab – kas keegi ütleks, mis asi see Eesti üldse on?

Teil seal Kiviõlis võib-olla see keeleõppe küsimus nii terav polnudki, aga Sillamäel, kus vist praegugi elab umbes neli emakeelena eesti keelt kõnelevat inimest…

Narvas täpselt samamoodi! Kiviõlis oli muidugi venelasi, kes olid Eesti kogukonnaga rohkem seotud, nagu näiteks minu ema, kes oli abielus eestlasega ja talle ei olnud see šokk nii suur.

Nõukogude Liidust pärit venekeelne kogukond on elanud Eesti vabariigis 1991. aastast peale. Miks meil ikka veel on suured venekeelsed koolid? Isegi Tartus.

Sest me oleme lasknud neil niimoodi olla! Vene lapsed tuleb panna eesti lastega koos õppima.

Siin on oht, et proportsioonis eksides sõidab temperamentsem kamp klassis tagasihoidlikemast üle.

Siin on nüüd kaks asja. Esiteks pole eestlased mitte kunagi pidanud kedagi enda hulka integreerima. Nad ei oskagi seda teha! Eesti kogukonna käitumiskood on pigem: igaks juhuks hoiame kõigest suurest eemale, sest muidu me ei jää ellu. Mistõttu eestlane ei oska suur olla. Venelane oskab väga hästi suur olla – ta suudab kõiki, keda vaja, integreerida. Britid, prantslased ja ameeriklased oskavad kah olla rahvana suured.

Kui ma ütlen emale, et too inimene ei oska vene keelt, ütleb ema alati, et pole midagi, õpetame selgeks. Eestlasel pole seda suhtumist, et okei, õpetame eesti keele selgeks! Mis positsiooni eestlane võtab, kui teine inimene ei oska eesti keelt? Ta läheb teise inimese keele peale üle.

Teine aspekt koolis on see, et kui seal eesti ja vene laste koos toimimisega ei tegelda teadlikult, siis stiihiliselt ei juhtu mitte midagi. Meil on ka praegu koole, kus lapsed on füüsiliselt ühte majja kokku aetud ja arvatakse, et see juba iseenesest loob mingi integratsiooni. Ei loo!

Ma ei kujuta ette, mida selline koormus õpetajale tähendab. Praegu ollakse hädas – kaasava hariduse tingimustes – ka ühe-kahe käitumishäirega lapsega klassis, kes ei õpi ise ega lase ka teistel õppida ning kellele ei jõua õpetaja kogu aeg tähelepanu pöörata. Milliseks kujuneb olukord, kui lapsed klassis räägivad veel ka eri keelt.

See, mida te kirjeldasite, näitab praeguse õpetamissüsteemi mittesobivust individuaalsele õppelähenemisele. Õpetamises peab eemalduma traditsioonilisest arusaamast, et kõigile 24-le tuleb ühesugune ülesanne anda.

Üks õpetaja ei jõua kõigile 24-le…

Jõuab küll, kui ta oma tunni teistmoodi üles ehitab! Selles asi ongi. Ta on harjunud tundi andma enda positsioonist lähtuvalt: mul on mugavam teha kõigepealt töövihikuharjutusi, siis tahvliharjutusi ja siis hinnata.

Ta ei arvesta tundi üles ehitades nende 24 individualistiga, kes seal klassis on.

See pole ainult hariduslike või käitumuslike või keeleliste erivajadustega laste teema, see on ka poiste ja tüdrukute teema, sest 80 protsenti enne põhihariduse omandamist koolist väljalangejaist on poisid. Miks nad langevad välja? Sest õppekorralduslik süsteem ei motiveeri neid õppima. Ehk siis: õpetaja annab ülesande loogikaga, et laps peab selle distsipliinist ja kohusetundest ära tegema. Seal pole võistluslikku momenti, mis peab poistel olema selleks, et nad oleksid hooga ülesandes sees. Miks ei võiks neid ülesandeid diferentseerida?

Loomulikult on väga suur ka tugispetsialistide vajadus. Üks õpetaja ei saagi klassis 24 õpilasega hakkama.

Jumal tänatud, et see lause ära tuli! Kõigepealt peaks siis ikkagi mehitama süsteemi ja seejärel hakkama seda muutma. Praegu paistab, et kaasava haridusega on üsna metsa mindud, sest kaasamiseks pole spetsialiste.

Olemasolevale süsteemile lihtsalt uue funktsiooni lisamine ei toimi kunagi. Süsteem ise peab muutuma.

Kui me paneme eesti ja vene lapsed kooli kokku, peavad muutuma mitte ainult vene lapsed, vaid ka eesti õpetajad ja eesti lapsed. Tuleb üles ehitada teistsugune süsteem. Kui me kohe järgmisest aastast paneme eesti ja vene lapsed ühte klassi kokku, ei hakka see süsteem tööle. Me saame lapsed panna ühte klassi siis, kui nad on käinud juba samas lasteaias koos.

Praegu te jäite ilma lasteaia- ja koolitöötajate häältest.

Miks me neist ilma jäime? Nemad peavad lihtsalt ümber õppima, aga ümber õppima peavad nad niikuinii kogu aeg.

Vahepeal rohkem luukeresid pole meelde tulnud – peale selle, et te olete poolvenelane?

Ma ei tea küll, mis need olla saaksid?

Te tudengipõlvepidudel mõnele noormehele liigintensiivselt lähenenud pole – et sellest saaks veeretada valimiste eel ahistamissüüdistuse?

Ei tule ette küll!

Kas aastakümneid tagasi väidetavalt toimunud ahistamisjuhtumite valjuhäälne avalikustamine – mis tundub praegu moes olevat – tegelikult ei pisenda seda vägivallaliiki?

Vägivalla taunimine algas Lääne ühiskonnas pärast Teist maailmasõda ja nüüd me oleme jõudnud õhkõrna piirini, kus asi võib minna tõesti juba absurdiks kätte. Käes on piir, kus seda hella teemat saab juba kuritarvitada. Aga pendel peab tasakaalu leidmiseks selles otsas ära käima.

Ma olen elanud ka arengumaades, Indias ja Vietnamis, ma tean Venemaad väga hästi – neis riikides ei ole vägivald nii taunitud kui Läänes. Venemaal peetakse mingit osa jõhkrutsemisest normaalseks ühiskonna toimimise osaks.

Kas see on Venemaa kui riigi probleem või käib see slaavi temperamendi juurde?

See on kultuurinormi osa.

Kui lööb, siis armastab?

Jaa, nii on see alati Venemaal olnud.

Läänes peetakse vägivaldseks juba seda, kui keegi vaimselt sunnib teist midagi tegema: õpetajad vägivallatsevad laste suhtes, ülemus vägivallatseb alluvatega. Aga Venemaa ühiskonnas on see piir väga teises otsas.

Venemaa on elanud sõdadeta väga lühikest aega, mis tähendab, et vägivald ongi kogu aeg olnud ühiskonna osa ja selle tõttu talub ühiskond vägivaldsust vähemtundlikult. Lääne ühiskond, eriti Ameerika Ühendriigid, on vägivallavabas vatis elanud kaua ja siis tundubki iga pisikegi samm vägivalla suunas vastuvõetamatu.

Ühel hetkel pendel peatub ja hakkab liikuma teises suunas.

Ma arvan, et see pendel juba tulebki tagasi, sest konfliktsus ühiskonnas kasvab. Praegune 20ndates põlvkond, keda nimetatakse lumehelbekesteks, on kasvanud üles vägivallavabas ühiskonnas. Minu lapsed (kuue-, üheksa- ja kümneaastased – R. K.) kasvavad aga ilmselt üles juba ühiskonnas, kus on rohkem vägivalda, sest maailm on globaalsete trendide mõjul minemas rohkem konflikti.

Ma sattusin ühes Facebooki grupis arutelule ühe EKRE reklaami üle. EKRE teavitas selles oma seisukohast: „Me ei luba lasteasutustesse homopropagandat!“ Ja selle Facebooki grupi liikmed imestasid siiralt, kuidas üldse tohib ajalehes sellist reklaami trükkida. Ehk siis: inimesed olid üllatunud, kuidas võib Eesti põhiseadusele vastav parlamendierakond oma vaateid väljendada. Mina näen sellistes imestustes kasvavat ohtu sõnavabadusele.

See on sama küsimus: kuhu keegi tõmbab vägivalla piiri. Märkimisväärne osa Eesti inimestest peab EKREt vägivaldseks, sest see poliitiline jõud tahab meie kaugele lükatud vägivallatundlikkuse tagasi tõmmata ja öelda, et on täiesti okei kellelegi halvasti öelda, et on okei kedagi riigist välja saata – aga see on vägivald, kellegi vabaduse piiramine.

Me ei saa loomulikult kunagi tekitada Hobbesilikku totaalselt vaba ühiskonda, aga alati on küsimus, kuhu me tõmbame piirid. Kas surume inimese rohkem teatud käitumisnormidesse või reguleerime käitumisnorme vähem ja laseme inimestel rohkem olla nemad ise.

Kas sõnavabadus ei hõlma ka võimalust soovi korral teist inimest tahtlikult solvata?

Mina ei pea teise inimese tahtlikult solvamist sõnavabaduseks. See on lihtsalt ebaviisakus. Me peaks olema piisavalt arenenud ühiskond, et ebaviisakust vältida.

Vägivaldsus ning võitlus ruumi ja ressursi nimel on aktuaalne tingimustes, kus inimesi on palju ja ressurssi väga vähe. Siis hakatakse küünarnukkide abil bussi trügima. Eesti on kahaneva rahvastikuga, terve Euroopa on kahaneva rahvastikuga, maailmas tervikuna on ruumi ja ressursi probleem aga täiesti olemas. Sellepärast ma ütlengi, et konfliktsus maailmas kasvab, sest inimeste hulk aina kasvab, loodusressursside ammendumine on üsna selge, nii et me hakkame varsti seda nügimist tundma.

Aga kui meil on praegu palju vaba ruumi, siis miks me oleme üksteise suhtes pahatahtlikud? Milleks? Meil ei ole vaja kontrollida kellegi magamistoas toimuvat, sest tegelikult on täiesti võimalik lasta üksteisel elada nii, nagu igaüks heaks arvab.

Mulle jääb mulje, et samade inimeste jaoks, kes imestavad, kuidas üks partei tohib oma seisukohti avaldada, on täiesti okei teha teravaid ja solvavaid nalju näiteks EKRE ja Trumpi kohta. Ehk siis: kui poliitiline vastane on EKRE või Trump, on tema solvavalt naeruvääristamine lubatud, aga kui sellele solvajale vastatakse samaga, on see karjuv vaimne vägivald.

Loomulikult on siin mõlemalt poolt emotsioonidega loopimist, mitte ratsionaalseid argumente. Ma ei ütle, et EKRE-l või nende toetajatel pole ratsionaalseid argumente, muidugi on; täpselt samamoodi on ratsionaalseid argumente teisel poolel. Küsimus on selles, kumma argumente sa rohkem väärtustad.

Vajadusel Eesti 200 ikka läheb EKREga koalitsiooni?

Ei! Sest meie vahel on väärtuskonflikt. Ma ei taha öelda, et EKRE on loll ega saa midagi aru. See on rumal jutt. Seal on väga tarku inimesi, kes väga ratsionaalselt analüüsivad ja arvutavad, aga väärtusmaailm, mille eest nemad võitlevad, ei ole see, mille eest meie võitleme. Järelikult ei ole võimalik koostööd teha.

Te saate teha kompromisse.

Väärtusruumis? Meil on võimalik leida EKREga kompromisse maksuküsimustes, aga mitte selles, kas isikuvabadused on absoluutsed põhiväärtused või mitte.

Teie oletegi see Sorose kooliga vasakliberaal?

[Naerdes] Jah!

See vasakpoolsus on ka hämmastav silt, mida inimestele külge kleebitakse. Mida tähendab vasakliberaal? See on 19. sajandi lõpust pärit määratlus, mis tänapäeval ei mahu enam ühtegi kasti. Võib-olla Lenin oli vasakliberaal.

Lenin oli kurjategija, mitte vasakliberaal.

Temast sai lõpuks kurjategija, aga maailmavaatelt oli ta vasakliberaal, kes muutus ühel hetkel riigikeskseks mõtlejaks. Lenin loobus väga ruttu liberaalsetest vaadetest ja sai aru, et tegelikult peab riiki juhtima kõva käega. Stalin viis selle asja juba absurdini.

Teie olite see, kes ütles Sorose asutatud Kesk-Euroopa ülikooli kohta, et tegu on kooliga, kus USA marksistlikud sotsioloogid õpetavad Nõukogude Liidust tulnud inimestele maailma mõistmist.

Mina pole nii öelnud, aga seal õppides juhtus küll paar korda, et saalis istus terve posu Ida-Euroopa ekskommunistlikest riikidest pärit tudengeid ja nende ees seisis Ameerika professor, kes oli väga vasakpoolne. Natuke tekitas tema jutt ebamugavustunnet küll, sest meie kogemus ja tema ideaalide maailm ei läinud omavahel kokku.

Kuidas te oma erakonna tulevikku ette kujutate? Praegu on teil idealistlikud ideed, aga kui te peaks saama valitsusse, peate kohe hakkama tegelema igapäevaprobleemidega, võtma vastu homset mõjutavaid otsuseid, peate hakkama mõtlema häältesaagile järgmistel valimistel. Teie visioon paremast Eestist mattub kiiresti katuseraha jagamise vajalikkuse alla.

Oi, ei! Ma arvan, et me ei pea mõtlema oma tulevase häältesaagi pärast. See kõlab idealistlikult, aga me ei ole tulnud poliitikasse selleks, et omada töökohta. Kui sa sead sihiks häältesaagi, mitte poliitika tegemise, siis juhtubki see, mida Eesti poliitikas tihti näeb – ideed enam ei loe ja häältesaagi nimel algab poliittehnoloogiline mäng: mida lubada, et hääled kokku saada, ja see, mida ma luban, pole enam oluline, pole enam suure plaani osa.

Kui te ei luba, mida hääletaja ootab, ei saa te hääli, ja kui te ei saa hääli…

See on juba tagurpidi mõtlemine! Miks ma pean lubama midagi, mida valija ootab? Ma peaks valijale hoopis selgeks tegema, et see, mida ma luban, on see, mida temal vaja on!

Just praegu on väga kurb vaadata, kuidas teemad, mida siiani ei ole valimisvõitlusse kaasatud – nagu kaitse- ja välispoliitika ning vähemuste õiguste küsimus – on nüüd päevakorral. See on vastutuse küsimus.

Ma kardan, et poole aasta pärast olete te väsinud ja kurb, sest Tsahkna ja Taro istuvad koos Ratase ja Ossinovskiga valitsuses kokkulepetega, mille peale teie pööritate silmi ja ohkate.

Kui ma pettun poliitikas, siis ma lahkun poliitikast, mis seal siis ikka.

137 KOMMENTAARI

u
Uno Ed. Taats 27. november 2018, 13:41
Venelane oskab olla suur ja integreeida teisi. Esiteks tõid nad meile kultuuri ja kirjaoskuse, teiseks on nad enamus hõredamalt asustatud soome-ugri a...
(loe edasi)
g
G 26. november 2018, 11:12
Guugeldage Eesti-200 aktivistide nimedega ja tõde selgub kiiresti! Ei miskit uut! Põhiseisukohad on samad, mis RE-l. Tõepoolest, ei miskit uut muusika...
(loe edasi)
Loe kõiki (137)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee