Foto: Aldo Luud
Einar Ellermaa, vaatleja 23. november 2018 17:31
„Tatikas näis kõvasti uskuvat, et Salomon Vesipruul tema koera ära oli kihvtitanud, sest ta viskas surnukeha üle plangu Vesipruuli suvekorteri ette. Vesipruul virutas raipe Tatika aeda tagasi. Tatikas viskas ta uuesti üle plangu. Pool päeva viitsid mõlemad härrad sellega oma aega, et nad surnud koera üle plangu teineteise kätte sobitasid. Lõuna ajal kutsus Tatikas ühe uulitsapoisi ja Vesipruul ühe töömehe enese asemele. Need toimetasid asja edasi kuni õhtuni, mil surnukeha juba suuremalt jaolt ära kulunud ning otsa lõppenud oli. Pärast päikese loojaminekut mattis Vesipruuli töömees koera saba põõsa alla ja läks koju. Tatika asemik viskas oma jao riismeid uulitsa peale ja ronis teise aeda marju varastama.“

Nii lõppes Eduard Bornhöhe jutustuses „Kuulsuse narrid“ selle koera maine teekond, kes oma klähvimisega Vesipruuli loometööd segas.

Rändeleppe ümber toimuv vajab tõlget

Ka ÜRO ränderaamistiku üle vaidlemine lõpeb pärast nädalaid kestnud kõva ühest aiast teise loopimist arvatavasti samataolise vaikse hääbumisega. Paljudel inimestel, kes püüdsid olukorda jälgida, kadus järg ikkagi käest ära, kui asi riigikogusse suunati. Kusjuures see „asi“ ei ole enam rändepakt, vaid Eestis koostatud avaldus selle kohta.

„Kuulsuse narride“ juurde tagasi tulles tähendas viimane, et koera laibast vabanemiseks pärandati selle tükkide loopimine edasi, kuigi otsustama peab valitsus.

Palju on vaja läinud nii-öelda tõlke, kellelt sugulased ja sõbrad on palunud selgitust, mis toimub. 

Võrumaal üksi talus elav proua ei teadnud ka, kas me peaks ÜRO ränderaamistikuga liituma või mitte. Ta helistas pealinnas elavale tütrele. Tütar ütles, et kui kitsalt ainult seda teksti arvestada, siis seal kantseliidikuhilat meenutavast dokumendist võib leida ka hirmutavaid asju ja me ei peaks seda toetama. Kui aga võtta arvesse riigi rahvusvahelist mainet, siis me võiks olla enamuse poolel ja mitte vastu. Samas võib ju välja tuua punktid, mis meid häirivad. Ka heade isiklike suhete eeldus on ikka see, kui inimesed ausalt oma tunnetest ja hirmudest räägivad. 2015. aastal ei jäänud ju isolatsiooni need Euroopa Liidu riigid, kes otsustavalt Jean-Claude Junckeri pagulaste laialipaigutamise tabelplaani vastu astusid. Kuigi palju oli manitsejaid, et me ei tohiks vastu olla, sest oleme ELilt nii palju saanud, kukkus see plaan kolinal läbi.

Igal riigil on siiski oma seadused rände lubamiseks ja piiramiseks ja see praegu tüli tegev dokument ei muuda ühegi riigi seadusi ega maailmakorda. Hullu pole midagi, järeldas memm.

Reeglid on tähtsamad kui meie elu

Memm rääkis seejärel tütrele, et nemad koos naabritega tegelesid kodukülas oma nii-öelda rändepaktiga, et saaks lihtsamalt Võrru ja tagasi rännata. Seal Rõuge valla äärealal sõidab tasuta buss paar korda päevas ja sellega saaks Võrus ära käia. Kahjuks on aga oma kodust maantee äärde mõnel perel ligi kilomeeter, mõnel pea kaks kilomeetrit. Ja teeotsast bussipeatuseni on omakorda ligi kilomeeter, mida on vanal inimesel raske astuda isegi kaubakotita. Künkapealses teeristis, kus külatee suubub kohalikku teesse, mida mööda sõidab buss, oli kunagi ametlik peatus, aga kui lumekoristustraktor ajas posti ümber, siis uut enam ei pandud ja nii kadus ajapikku ametlik peatus ära. Bussijuhid on kohalike elanike palve peale seal teeotsas aastakümneid peatunud, kuni osa juhte hakkas nurisema, et siin ei ole peatust ja nad ei peata. Miks nad ei taha seal peatada ja inimeste jalavaeva vähendada? Sest nad ei tohi peatada seal, kus peatust ei ole. Kui sealsamas peaks juhtuma liiklusõnnetus, siis tuleb bussijuhil suur pahandus, et ta peatas bussi seal, kus ei ole ette nähtud.

Üks naine tegi külaelanike nimel taotluse Rõuge vallavalitsusele, et endise Sarise bussipeatuse asemel oleks nõudepeatus, mida kasutaksid seitse majapidamist. Loomulikult mitte iga päev. Taotlus sai eitava vastuse, sest kahe bussipeatuse vahe peab olema vähemalt kaks kilomeetrit, aga selle nõudepeatuse ja eelmise peatuse vahe oleks alla kilomeetri. Reegel on tähtsam kui meie elu. Avalduse toetajatel tulid korraga naer ja nutt peale, et bussi peatumine nende teeotsas osutus ületamatuks raskuseks. Tundus lihtsam kui valitsuses rändepakti suhtes üksmeele leidmine.

Neist inimestest, kes seda nõudepeatust vajavad, on mitu puudega ja mitu on pensionärid. Vähetähtis ei ole ka see, et paikkonna maastik on väga künklik ja eriti südamehaigetel on seda teed niigi raske käia. Linnainimestele peaks lisama, et kevadel ja sügisel on tee tihti porine ja libe ning talvel lumine ja libe ja õhtuti kottpime.

Aga elu läheb edasi. Nii ei jäägi selle paiga elanikel muud üle, kui paluda mõnel autoomanikul end bussi peale või lausa Võrru sõidutada, kui on vaja tuua rohkem kaupa, mida käe otsas mitu kilomeetrit tassida ei jõua.

Kogu maailma inimeste pärast muretsemise juures, kogu hoolimisest, kaasamisest, arvestamisest, läbipaistvusest, aususest, võrdsetest võimalustest ja tasuta hüvedest hoolimata ei peatu tasuta sõitev buss teeotsas isegi palumise peale. Või kui peatub, siis on see ainult inimliku ja mõistva bussijuhi isiklik risk.