Kommentaar

Mart Soidro | Valitsuskriisist ja jõulurahuvalitsusest (7)

Mart Soidro, literaat, 22. november 2018, 18:39
Aeg on liigestest lahti. Paljunäinud inimest ei tohiks muidugi morjendada enne valimisi karjed – à la Toompead rünnatakse! Pagulased kohe kohal! –, mis mäe otsast juba teist nädalat kostavad. Kuigi karjapoisi appihüüded hundi tulekust, olgu siis jõmpsika rollis Mart või Martin Helme, Eerik-Niiles Kross või Helir-Valdor Seeder, lähevad tavainimesele järjest vähem korda. Rääkimata sotsiaalmeedia aktivistist Jürgen Ligist, kes on igas pulmas kadunuke ja matustel peiupoiss. Ühiskonnaaktivist selle sõna kõige paremas tähenduses.

Aga pole mul õigust teistele näpuga näidata. Oma kogemustest tean, et kui olen mõnel vahval kokkusaamisel mõnda rolli liialt sisse elanud ja läheb asjaks, ei mõista „peaosatäitja“ õhtu joosul isegi, kas ta tahtis olla ÜRO resolutsiooni ajal Boutros Boutros, Eerik-Niiles või Helir-Valdor. „Keegi ei kuule meid“, tõdes juba Valev Uibopuu (1913–1997) oma samanimelises vägevas romaanis (Vadstena 1948). Hoopis teises kontekstis, muidugi.

Nali naljaks. Sellist sissisõda pole meie poliitikas näinud ka minu prilliklaaside taha jäävad puurivad silmad. Isegi kergelt värvipime inimene mõistab, et olukord on mustvalge, ei mingeid pooltoone ega halle varjundeid!

Ajalugu kordub farsina

Usun, et ma pole ainus, kes vaatab Tallinna televisioonist teisipäeviti tõsielusarja „Otse kümnesse“. Viimati osalesid seal kaks Eesti patriooti, saatejuht Peeter Ernits ja Martin Helme (erakondlik kuuluvus toimetusele teada), Mart Luik (Isamaa), Liisa Oviir (SDE), Erki Savisaar (Keskerakond) ja Jüri Adams (Vabaerakond). Kui Adams lõpuks sõna sai, hõikas Helme vahele, et ta tõlgendab põhiseadust veidi vildakalt. Pealiskaudne vanahärra lugegu dokumente hoolikamalt, on minu tõlgendus Helme jutust. Aga see selleks. 

Kui poliitikud olid ennast soojaks rääkinud, unustati rändepakt ja hakati uimase saatejuhi mõmina saatel rääkima Turu-uuringute ASi viimastest erakondade toetusnumbritest. Kõik kahtlustasid kõiki populismis. Vaid Jüri Adamsit säästeti, kuna Vabaerakonna toetusprotsent on üks. Meie põhiseaduse peaarhitekt püüdis mingitki kompromissi otsida selles mokalaadas, aga oli sunnitud korduvalt „sõltumatut saatejuhti“ Ernitsat korrale kutsuma. Adams on delikaatne inimene ega visanud Ernitsale nina peale, et ränduri esimene valik oli ju NLKP (1984–1990). Alles vanuigi leidis Ernits EKRE ja kõrvalteema – emakaüür.

Mõni aasta pärast Ernitsa kommunistlikust parteist lahkumist toimusid juba esimesed riigikogu valimised pärast taasiseseisvumist (1992). Suure Isamaasõja (1994) alguseni jäi poolteist aastat. Kui paljud nooranalüütikud tõmbavad paralleele 24 aasta taguste sündmuste ja jõulurahuvalitsusega, siis tuleb neile meenutada, et paralleelid on kohatud. Välja arvatud ühe seiga puhul – kui 1994. aastal tahtis sogases vees peaministriks saada Siim Kallas (1948), siis nüüd tahab seda tema tütar Kaja (1977).

Miks nii järsk üleminek, võib lugeja küsida. Vastus peitub pealkirjas: „Reformierakond ja Kaja Kallas on valmis valitsuse juhtimist üle võtma“ (Postimees, 19.11.2018).

Meenutan: omaaegne Isamaasõda päädis öö enne Estonia katastroofi peaminister Mart Laari umbusaldamisega (26.09.1994) ja Andres Tarandi jõulurahuvalitsusega, mis astus ametisse 8. novembril 1994. Isamaa oli tülis muidugi juba 1994. aasta algusest, aga ametlikult võib põhiseaduslikult valitud valitsust pidada vähemusvalitsuseks alates 14. juunist 1994, kui Isamaa koalitsioonipartner Eesti Liberaaldemokraatlik Partei (ELDP) tegi avalduse, et valitsus on kaotanud töövõime ja ei suuda Laari juhtimisel tulemuslikult jätkata. Mistõttu ELDP (13. novembrist 1994 Reformierakond) lahkub valitsusliidust ning kutsub tagasi ka oma ministrid. 

Rahandusminister Heiki Kranich lahkuski, aga päästerõnga ulatas tema erakonnakaaslane, parteilise kuuluvuse peatanud Andres Lipstok – tollane Lääne maavanem. Kui Marju Lauristinil sai 20. septembril 1994 mõõt täis, peatas ELDPsse kuuluvuse tema kantsler Toomas Vilosius, kellest saigi uus sotsiaalminister. Mis sundis kahte tulevase Reformierakonna alustala ajutiselt peatama oma poliitilised vaated?

Vastan: Mart Laar lootis tollal, et tema mantlipärijaks saab Siim Kallas, kes olla lubanud „hetkeks partei hüljanud“ Lipstokile ja Vilosiusele, et nood jätkavad ka tema ametiajal.

Tollane Eesti Panga president Siim Kallas pidi 13. oktoobril 1994 riigikogus hääletustabloole vaadates kurvalt tunnistama: tema poolt oli 40 ja vastu 55 saadikut. Kaks nädalat hiljem sai valitsuse moodustamiseks mandaadi Andres Tarand (61 poolthäälega). Tarandil oli suur süda ja ta jättis mõlemad mängurid oma valitsusse.

Teise inimese sisse ju ei näe, aga ma ei tahaks uskuda, et Kaja Kallas tahtnuks käia isa jälgedes nagu sel 1994. aasta dramaatilisel sügisel. Või saada lihtsalt linnuke kirja oma CVs

Ainult loll võib unistada, et see valitsus lõhki läheb. Nii palju on jagada järgmiseks aastaks raha puudustkannatavale kontingendile meie koduvabariigis. Enda ja valitsuse nimel.

Leppigem ometi kokku!

Kas mitte ülemnõukogu ja riigikogu mõjukas spiiker Ülo Nugis (1944–2011) ei kutsunud nende sõnadega 90ndatel rahvaasemikke korrale? Isegi siis, kui ta nägi kuningriiklase Kalle Kulboki laual nugise topist.

Ma ei taha seda pakti kuidagi võrrelda eelmainitud täistopitud kaavikuga, aga esmaspäeval vastuvõetava rändepaktiga võidavad ju oma meelsust väljendades kõik fraktsioonid peale Vabaerakonna. Viimastel aga pole ju enam midagi kaotada.

7 KOMMENTAARI

l
Laenu 12. detsember 2018, 14:06
Tere. Te otsite laenu taaselustada oma tegevuse või projekti, või osta korter on esmatähtis, kuid kahjuks Pank küsib mis te ei saa. Enam ei muretse, m...
(loe edasi)
x
XXX 23. november 2018, 19:39
NAGUNII VÕETAKSE SEE INIMVAENULIK _VALGEVAENULIK-seadus vastu.
Loe kõiki (7)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee