Kommentaar

Ats Miller | Marrakechi leppe süüdimatu sõnum (43)

Ats Miller, kirjanik, EKRE liige, 19. november 2018 12:13
Huvitaval kombel tundub ka nüüd, pärast eestikeelse tõlke ilmumist, et ega eriti keegi Marrakechi leppe teksti lugenud ei ole. Tunnistan, et ei ole eestikeelset varianti uurinud, nii et tõlke täpsuse kohta ei oska sõna võtta. Marrakechi lepe on igale huvilisele kergesti leitav ja  iseenesest huvitav dokument; keda ei hirmuta 34 lehekülge jäledat rahvusvahelist kantseliiti, võiks asjast arusaamiseks seda vähemalt diagonaalis lugeda.

Eks see ole natuke sedamoodi, nagu omaaegsed kongresside materjalid – see annab võimaluse hoomata paralleelreaalsust, mõista selle koostajate mõttemaailma. Et mitte teenimatult õel olla – Marrakechi lepe on hulga tuumakam dokument kui stagnatsiooniajale iseloomulik parteipõhk, see ikka räägib asjast ja sealjuures veel üsna avatud ja süüdimatus toonis. Igal leheküljel on vähemalt kolm korda mainitud inimõigusi ja muudkui rõhutatakse laste ja naiste erikohtlemist („child-sensitive and gender-responsive”).

Kõik rändajad on ühte patta pistetud

Kas Marrakechi lepe on ohuks meie suveräänsusele või ongi tegemist kõigest mittesiduva dokumendiga, millega ühinemine näitab head tahet rännet ohjata ja annab paremad võimalused sellealaseks rahvusvaheliseks koostööks? Sellele küsimusele vastates tuleb vaadelda kaht aspekti: lepingut ennast ja laiemat pilti. Ja neid tuleb vaadelda kahelt poolt. On ÜRO-s enamuse moodustavate riikide mätas, kelle inimesed hirmsasti tahaksid tsivilisatsiooni meepottide juurde saada, ja on arenenud rahvaste selge perspektiiv oma maal vähemusse jääda, mis muidugi pikemas perspektiivis tähendab ka selle elustiili hävimist, mis migrandid kokku meelitas.

Kõigepealt hakkab seda lugedes silma, et migratsioonist räägitakse kui paratamatusest. Kusjuures, kuigi erinevad rändeliigi hoolega üles loetakse, ei tehta hilisemas tekstis suuremat vahet illegaalsel ja legaalsel migratsioonil, ühte patta on pandud nii üliõpilased, võõrtöölised, välismaalasega abiellujad, sõja- ja kliimapõgenikud kui ka inimkaubanduse ja -smugeldamise tulemusena „liikuma sattunud” seltskond. Võib-olla just siit tuleneb esimene alusparadigma erinevus – kuulutas ju ka meie nn ekspert, et rännet ei saa nagu kraani kinni keerata.

Saab küll! Illegaalse rände kinnikeeramiseks ei ole tegelikult üldse palju vaja, ainult anda piirivalvele õigus – koos ühiskonna sooja soovitusega seda õigust kasutada – illegaalselt riiki tungijatele tina anda, ja kõik läbi pääsenud määramata ajaks traadi taha pista. Mitte üheski riigis maailmas, mis niimoodi käitub, ei ole vähimatki probleemi illegaalse immigratsiooniga! Marrakechi lepe seevastu aga rõhutab läbi kogu teksti mistahes tüüpi migrantide võrdset kohtlemist.

Marrakechi lepingu teine punkt räägib migratsiooni põhjustavate faktorite vähendamisest. Põhimõtteliselt õige punkt, aga kes selle kõik kinni maksab? Kust tuleb raha ja hea tahe, et riikides, kust mistahes hinna eest ära tahetakse, lõppeksid sõjad ja majandus hakkaks arenema? Tore, aga täiesti tühi punkt.

Edasi räägitakse, kui tähtis on, et kõigil migrantidel oleksid dokumendid korras. Naerukoht: legaalsetel need ju ongi alati korras, illegaalid on pigem huvitatud anonüümsusest.

Viies punkt räägib legaalsete migratsiooniteede avardamisest ja mitmekesistamisest. Nagu oleks sellega midagi korrast ära?

Legaalne migrant ei vaja lepet

Edasi läheb huvitavamaks – käsitletakse kõigi põgenike ausat ja eetilist kohtlemist. Kõik on nagu õige, aga seda läbib seesama muster – legaalne migrant ei vaja Marrakechi lepet, tema tegemisi puudutav on ammu paigas ja üldiselt ju koheldakse teda arenenud maailmas väga hästi. Ent jällegi on siin oluline dokumendi vaim – vastutus ja seega ka kohustused justkui oleksid igal juhul ka illegaalse immigratsiooni sihtriikidel.

Punkt 13 sedastab, et kinnipidamist tuleks kasutada ainult viimase võimalusena ja ka siis otsida alternatiive. Kui ma enne mainisin, et dokument on süüdimatu, siis see punkt võib-olla avab seda kõige paremini – mismoodi puudutab legaalset sisserännanut oht saada pokri pistetud? Ainult siis, kui ta midagi kriminaalset korda saadab. Ehk siis kas on kogu legaalne migratsioon siin dokumendis vaid hämamiseks või peame võõraid kriminaale leebemalt kohtlema kui omi?

Punkt 15 ütleb, et migrandid peavad ligi pääsema baasteenustele ja punkt 16 räägib sisserändajatele ja ühiskondadele täieliku kaasamise ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tagamisest. Just – „tagada” ja „täielik”.

Võib-olla aitab? Edasi on veel palju punkte diasporaa jätkusuutliku arengu tagamisest (jah, just – kõigepealt tekitame illegaalse immigratsiooniga diasporaa ja siin paneme sihtriigile kohustuse seda arendama hakata!), finantsilisest toest ja kiiremast, ohutumast ja odavamast staatuse tunnistamisest. Julgen valetajaks või lolliks nimetada igaüht, kes väidab, et see dokument ei ole suunatud illegaalse immigratsiooni hõlbustamisele ja tunnustamisele uue normaalsusena.

Teisalt, muidugi on see vaid deklaratsioon ja sellisena justkui poleks mingiks otseseks ohuks suveräänsusele, ainult et seda juttu oleme juba kahtlaselt tihti kuulnud. Ja selle leppega tegelemine, rääkimata sellega ühinemisest annab välja vale signaali ja paneb meid riigina kulutama oma aega, mõtteid ja lõpuks ka ressursse valele asjale. Tõepoolest, ajad muutuvad, kuid meie valik on, mis suunas need muutuvad.

Me ei vaja „koostööd” riikidega, kes Marrakechi leppe vaimus on huvitatud lihtsamast ja ohutumast migratsioonivõimalusest. Me vajame koostööd nende riikidega, kes tahavad elada omal maal meile omases arenenud valgete inimeste stiilis, mitte kesk džihaadi või mis iganes ettekäänded on primitiivsetest kultuuridest tulijatel kellelegi nuga anda. Me peame illegaalset immigratsiooni karmilt piirama ja Marrakechi lepe oleks samm kaugemale meile vajalikust tegutsemisstrateegiast.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee