Raamat

Eesti Raamatu kauane peatoimetaja Aksel Tamm: suurim kirbutsirkus käis Heino Kiige „Tondiöömaja“ ümber

16 aastat ENSV ainsa kirjastuse juhina: tsensuur võis võtta kolm aastat ja piiranguid oli palju (12)

Jaanus Kulli, 17. november 2018, 00:01
TULIHINGELINE LITERAAT: Pärast Eesti Raamatu juhatamist, mida Aksel Tamm (86) nimetab elu raskeimateks aastateks, oli ta 1983–1995 ajakirja Keel ja Kirjandus peatoimetaja, tegutses president Lennart Meri nõunikuna ning on avaldanud nõukogudeaegsest kirjanduselust kolm mälestusteraamatut. Tiina Kõrtsini
„Ma ei mäleta päeva, kui mind määrati Eesti Raamatu peatoimetajaks, aga mäletan seda, 1966. aastat. Kirjastuses oli järjekordne kriisiaeg, kirjastuse ja kirjanike liidu vahel valitses lakkamatu pinge, et raamatud ilmuvad liiga aeglaselt ja liiga palju tsenseeritakse,“ meenutab kriitik, toimetaja ja tõlkija Aksel Tamm (86) aastat, kui ta asus 35aastasena juhtima Nõukogude Eesti ainsat ilukirjandust välja antavat kirjastust Eesti Raamat.

„Kõike seda võib öelda ka minu kirjastuse aja kohta, asi oli kõigepealt just süsteemis, mitte ühes või teises inimeses. Olin omast arust tollal veel nolk ning eks mind saadeti sinna ikka natuke uppuma. Seda oli tunda,“ meenutab Tamm.

Samal teemal

„Kui 1966. aasta varakevadel tollane EKP keskkomitee teaduse ja kultuuri osakonna juhataja Olaf Utt mulle selle ettepaneku tegi, vastasin ma otse ja omast arust ausalt, et ma ei ole inimeste juhtija, ma ei kontrolli oma juttu ja ma räägin teinekord ülearu palju. Mille peale Utt vastas, et ehk on see ka millekski kasulik.

Pärast seda saabus aga kapitaalne vaikus, sest vastasrind eesotsas kirjandusteadlase Endel Sõglaga, kes mind väga ei armastanud, oli ikka väga tugev. Juhuslikel kohtumistel vangutas Utt pead ja ütles, et mul olla ikka palju vastaseid. Aga siis oli keskkomitee esimene sekretär Johannes Käbin asja ära otsustanud ja mind kinnitati Eesti Raamatu peatoimetaja kohale.“

KIRJANDUSELU KESKMES: ENSV rahvakirjanik Juhan Smuul (vasakult), kirjanduskriitik Aksel Tamm ja ENSV teeneline kirjanik Rudolf Sirge vestlemas Eesti NSV Kirjanike Liidu V kongressi vaheajal veebruaris 1966. Mõne kuu pärast sai Tammest Eesti Raamatu peatoimetaja. Eesti rahvusarhiivi filmiarhiiv

Tolle aja kohta suhteliselt noor kirjastuse juht pidas oma ametis vastu 16 aastat, kuni järjekordsed kaikavedamised Hando Runneli luulekogu „Punaste õhtute purpur“ ümber ta murdsid ja ta Eesti Raamatust lahkus. „Mul sai mõõt täis ja mõõt sai täis ka ülemustel.“

Pahandus: Väljase asemel Väljaots

Aksel Tamm asus kirjastusse tööle kaks aastat pärast Nikita Hruštšovi võimult mahavõtmist 1964. aastal. Rääkides nn Hruštšovi sulast, ütleb Tamm: „See aeg pakkus palju võimalusi, aga ka väga jõledaid näiteid kunsti täielikust mittemõistmisest ja kraaklemisest. Mõnes mõttes sisaldas see aeg halbu signaale võib-olla isegi rohkem kui mõni teine periood. Oli ju ka repressioone. Näiteks see, et Boriss Pasternak oma „Doktor Živagoga“ pidi loobuma oma Nobeli auhinnast, on puhas Hruštšovi patt ja tegelikult tapeti Pasternak sellega ära.

Aga samas oli Hruštšovi suur pluss see, et ta ei viinud oma kära ellu. Ta käratses ära ja see jäigi lihtsalt käraks. Kuni järgmise pleenumini. Ja näiteks Kersti Merilaas oli oktoobris 1964, kui Hruštšov maha võeti, tulnud ahastuses kirjanike liitu, et mis meist nüüd saab. Lembit Remmelgas oli teda siis rahustanud, et oleme seni elanud ja elame ka edasi.“

Tamm nendib, et peatoimetajana oli ta arusaadavalt ideoloogiliselt juhitava kultuurielu üks mutritest. „Olin selle masinavärgi osa ja muidugi jälgisin, mis toimub. Oli näha, et julgeolek hakkas Leonid Brežnevi ajal uuesti jõuliselt tööle ning püüdis ratast kallutada selle poole, et kord saaks majja.“

TULIHINGELINE LITERAAT: Pärast Eesti Raamatu juhatamist, mida Aksel Tamm (86) nimetab elu raskeimateks aastateks, oli ta 1983–1995 ajakirja Keel ja Kirjandus peatoimetaja, tegutses president Lennart Meri nõunikuna ning on avaldanud nõukogudeaegsest kirjanduselust kolm mälestusteraamatut. Tiina Kõrtsini

Iga raamatu eest pidi peatoimetaja muidugi vastutama. Kui näiteks ühes neetud brošüüris kirjutati EKP Tallinna linnakomitee uue I sekretäri Vaino Väljase asemel kellestki Väljaotsast ning sellele brošüürile olin ka mina alla kirjutanud, siis oli see loomulikult pahandus, kuigi Väljas võttis seda pigem naljana. Ent asja oleks võinud panna ka hoopis suurema kella külge,“ toob Tamm vaid ühe näite.  

Samas tunnistab ta, et tema Eesti Raamatu juhiks olemise ajal pandi ka mitmed raamatud kalevi alla. „Näiteks 1968. aastal tuli Moskvast korraldus mitte anda välja nende tšehhide raamatuid, kes ei kirjuta õigetest asjadest.“

Iga raamat vajas Moskva heakskiitu

Kas kõik raamatud pidid trükkiminekuks saama Moskva loa? „Põhimõtteliselt jah,“ tõdeb Tamm. „Pidime igal sügisel köitma kokku suured venekeelsed papkad, kus olid planeeritavate raamatute nimekirjad koos annotatsioonidega. Esmalt läksime nendega meie kirjastuskomiteesse, kus kirjastusosakonnas vaadati läbi aastaplaan, toimus plaani „kaitsmine“ ning kui plaan oli kinnitatud, läks ta meie keskkomiteesse.

Mõnikord kinnitati plaan ka keskkomitee büroos. Seejärel saadeti plaanid Moskvasse kirjastuskomiteesse, kuhu siis kutsuti kirjastuse juhtkond nimetuste lõplikuks kinnitamiseks,“ kirjeldab Tamm tollasest ideoloogiast lähtuvat bürokraatlikku masinavärki.

„Alati oli nende plaanidega suur sekeldamine, aga eks see siis näitas ametnike töökust ja vajalikkust. Kirjandus oleks pidanud nüüd ilmuma nende plaanide järgi, kuid kuna elu on elu ja käsikirjad on käsikirjad, täideti plaanist igal aastal enam-vähem pool. Igatahes süvenes veendumus, et riik, kes kulutab nii palju tööjõudu ja ressursse mõtlemise vaoshoidmiseks, peab kunagi kokku kukkuma.“

TEKITASID PEAVALU: Heino Kiige „Tondiöömaja“ ilmumise nimel tuli kirjastusel Eesti Raamat aastaid EKP keskkomiteega heidelda. Hando Runneli „Punaste õhtute purpur“ pääses tsensuurisõelast üsna lihtsasti läbi, kuid tekitas skandaali pärast ilmumist. Teet Malsroos

Tamm ütleb, et kõige suurem kirbutsirkus tema kirjastuse juhiks olemise ajal käis Heino Kiige „Tondiöömaja“ ümber. Jant kestis oma paar aastat ja seda isegi Moskva sekkumiseta, vaid meie enda n-ö hoovis. „See oli puhtalt meie oma keskkomitee rida. „Tondiöömaja“ väljaandmisest võin ma 24 tundi järjest rääkida, sest see oli niivõrd vaevaline ja vastik. Kiik pälvis romaaniga 1967. aasta romaanivõistlusel esikoha, aga siis hakati arvama, et ta naeruvääristab selles Nõukogude Liitu ja kolhoosikorda. Nii see muidugi ka oli, mistõttu läbis raamat tsensuuri karmi kärpimise ja ilmus alles kolm aastat hiljem, 1970. aastal.“ 

Runneli luulekogu sundis lahkuma

Tammel tuli kirjastuse juhina loomulikult käia keskkomitees kümneid kordi. „Ükskord oli tõeline jalgade ärasaagimise katse. Mind kutsuti välja partei kontrollkomisjoni või mingi taolise nimega kohta ja teatati, et juhtunud on väga ebameeldiv asi – julgeoleku käsutuses on Rudolf Rimmeli luuleraamatu „Sfinks sinilillega“ (ilmus 1969 – toim) arutelu üleskirjutus, mille Rimmel on teinud, ja on teada, et ka teie olete seda lugenud. Keegi pidi Rimmeli teksti ilmselt julgeolekusse viima.

Ametlik versioon oli selline, et kirjanik Kalju Kass sõitis maale, kaasas portfell, milles oli muu hulgas stenogramm. Kass unustas aga portfelli bussipeatusse ja selle leidja toimetas käsikirja siis sinna, kuhu vaja. Kas see on õige variant, ma ei tea. Miks mind aga siis ikkagi ülekuulamisele kutsuti? Ju siis sellepärast, et kirjastuse peatoimetaja ja kommunist Tamm ei teatanud julgeolekule sellise stenogrammi olemasolust,“ ironiseerib Tamm.

„Tolle aja kaanonite järgi oleks aus inimene pidanud arutelu stenogrammiga minema Pagari tänavale, nagu oma küsimustega keskkomitee bürool tahtis väita büroo liige Otto Merimaa. Asi lahenes minu jaoks siiski positiivselt, keskkomitee büroo istungit juhtinud esimene sekretär Käbin teatas nii mulle kui ka samas asjas välja kutsutud Pikri peatoimetajale Harri Lehistele, et meie ei puutu asjasse ja võime ära minna.“

TULIHINGELINE LITERAAT: Pärast Eesti Raamatu juhatamist, mida Aksel Tamm (86) nimetab elu raskeimateks aastateks, oli ta 1983–1995 ajakirja Keel ja Kirjandus peatoimetaja, tegutses president Lennart Meri nõunikuna ning on avaldanud nõukogudeaegsest kirjanduselust kolm mälestusteraamatut. Tiina Kõrtsini

Edasi arutleb Tamm: „Elu loogika on aga selline, et kui sa sellise asja võidad – ja peagi ilmus ka „Tondiöömaja“ –, siis hakatakse sind piltlikult öeldes jälitama. Keskkomitee sekretär Leonid Lentsman ei saanud järjest kaotada. Nii ma siis helistasin kultuuriosakonna juhatajale Olaf Utile, et mul on lahkumisavaldus valmis, teil tuleb kohe-kohe pleenum ja kui Lentsman jääb oma ametisse edasi, panen avalduse lauale. Neli päeva hiljem helistas Utt ja teatas, et võin oma avalduse puruks rebida, sest Lentsman pandi ametiühingu esimeheks. Nii et kabinetimängud olid selle elukutse juures ka täitsa olemas,“ võtab Tamm kokku tolle ajastu kõrgemate korruste kirjandusõhustiku.

Needsamad mängud viisid kümmekond aastat hiljem, aastal 1982, selleni, et ta pani päriselt lahkumisavalduse lauale. Alanud oli uus venestamislaine ja Runneli luulekogu „Punaste õhtute purpur“, mis algul tsensuurist üllatavalt kergelt läbi pääses, tekitas küll raamatupoodidesse sabad, ent võimudes suurt pahameelt. Positiivne kriitika keelati ja pahased pilgud pöördusid ka Tamme poole. Kirjastuse juhi kohalt lahkudes said Tamme sõnul otsustavaks keskkomitee uue ideoloogiasekretäri Rein Ristlaane pime raev ja vaimsete liitlaste ärakukkumine.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee