Kommentaar

Jüri Pino | Pätsu patsas - ausammas presidendile? (1)

Jüri Pino, kolumnist, 16. november 2018, 11:12
Soome keel on nii ilus. Ime siis, et Tolkien  seda haldjate keeleks pidas või tolle tekitamisel aluseks võttis. Peaaegu nagu meie oma, mida venelasi on kuuldud linnukeeleks nimetatavat. Ei näe põhjust solvuda, kõneleme, neh, lindude keelt ja ussisõnu teame ka, värisege.

Soomlaste patsas ausamba kohta on kah üks ütlemata kaunis sõna ja tuleks neilt pihta panna. Või vähemalt laenata... ee... kui on olemas laensõnad, siis millal me peaksime näiteks kemmergu sakslastele tagasi viima. Või siis lisaks Voroneži muumiatele nõudma tagasi kilu-sõna.

Patsas kõlab nobedamalt kui kohmakas ausammas. Lisaks võib seda väita onomatopoeetiliseks sõnaks – mis häält teeb kujur, kui savi mätsib, ikka pats-pats, on ju.

Pätsi või Pätsu

Pätsu patsas on palju muhedam kui ausammas märterpresident Konstantin Pätsile. Millise ümber eesti rahvas kenasti karvupidi kokku läinud, õnnistades üksteist igasugu kaunite väljenditega. Et kas on ikka väärt ja kas on vaja ja kas koht on sobilik ja.

Väga mitme otsaga vorst.

Ütle, mis ütled, keegi ikka leiab, et ajad jama.

On ju läbi käinud, et Ajutise Valitsuse peaminister kõige hapramal ajal, Päästekomitee liige Konstantin Pätsule patsas jah. Aga 1939. aasta riigireetur Pätsule ei, maha.

Filoloogile tuli pähe, et see esimene Päts võiks siis käänduda Päts-Pätsu, mis karu tähendab ja too teine olgu Päts-Pätsi. Näe, ise oskasin kah mõni rida tagasi ühes lauses mõlemat tarvitada. Miski alateadvus möllab või.

Niisiis on Pätsusid vähemalt kaks. Mõlemat korraga kummardada justkui raskevõitu. Peaks poole valima. Aga kuidas sa valid. Pätsu ümbermatmisel oldi ise auvalves, teate, frakk ei ole külma ilma rõivas, oi, kui tige oldi kaitseliitlaste peale, kel oli mõistust ausate jopedega sama teha. On ju samas korporatsioonis oldud, Päts oli ja on Fraternitas Estica auvilistlane. Vennastuspeo laulu viimased read kõlavad:

Ma tahan ikka püüda,

sind oma vennaks hüüda,

mu vennas Konstantin Päts elagu!

Nojah, surnutele seda tegelikult ei laulda, aga vennas ikkagi.

Igasugu veidrad võrdlused tulevad. Teemal, et kas Pätsu hilisem ärakeeramine tühistab tema varasemad õiged tegemised.

Kaege, oli Jeanne d'Arcil üks võitluskaaslane nimega Gilles de Rais. Tublide relvategudega tuntud, Prantsusmaa marssal, üks neljast isandast, kellele usaldati kroonimisõli toimetamine Charles VII kroonimisele.

Hilisemas elus Sinihabeme algkuju. Orgiad, saatanakummardamine, sadade laste tapmine, nii palju jäledusi, et kohus keelas parunile mõõga, milleks tal aadlikuna õigus olnuks ja tüüp tõmmati oksa nagu suvaline.

Gilles de Rais'id oli kah vähemalt kaks.

Ärge karjuge, näited peavadki olema puust ja punaseks.

Võtke marssal Petain – 1918 sõjakangelane, 1945 riigireetur ja vangi, vanamees.

Et hästi segane küsimus, kas hilisemad vead tühistavad varasemad head. Kel aju, ragistagu. Võimalik, et selgeks ei saagi. Allaandmine-mahamüümine, milles Pätsu süüdistatud, kisub natuke patuoina leidmiseks. Ühe patuoina. Tuues küsimuse: aga miks te, teised rahvajuhid, teda pikalt ei saatnud. Kas peab kuulama presidenti, kes on valmis kohe alistuma teada vaenlase nõudmistele.

Aina hullemaks läheb.

Kardetavasti me ise seda selgeks ei vaidlegi, sinane vaidlus läheb ruttu kakluseks üle. Ehk mõni ikka väga välismaalane, kel Eestist üsna ükskõik, suudaks erapooletu olla. Soomlane on liiga eestlane, Martti Turtola ju sai oma Pätsu-raamatu eest nii, et tolmas. Võibolla keegi kuskilt... päris kaugelt oskaks üles leida, millal sai riukalikust isamaatöötajast vanadusnõder eksimatu eneseimetleja.

Nagu – millal sai lõbusast ja puruandekast Oskar Lutsust, kes küll võis ühe õhtuga maha pummeldada „Kapsapea” eest saadud preemiaraha 75 rubla, teada Luts, keda karikatuuridel ainult punase ninaga kujutati.

Kuju asemel raamat

Läheks konstruktiivseks, kuigi sellega igasugu maailmamuutjatele liiga lähedale satutakse.

Misjaoks veel üks patsas, eriti kui Tahkurannas on olemas.

Kui THI presidendiametist ära lahkus, ilmus üks raamat nimega „Toomas Hendrik Ilvese ütlemisi”. Võtan vastu piiramatus koguses süüdistusi korruptsioonis ja omajopepoliitikas, tsitaadid noppis mu oma hea kursavend Olari Koppel. Et THI oli sel ajal parajasti ju kõiges süüdi, ärmatamises ja läti naises, võinuks seda ka toimikuna käsitada.

Varem on ilmunud „Lennart Meri ütlemisi”, mille kokku noppinud Toomas Kiho. Millega tegi mu meelest Merile suure teene, meenutades, et ikka äge taat oli. Need eluaegsed anekdoodikogumikud, vabandust, arvasite, et teete Lennu-taadust rahvamehe ja eluajal patsase, tegelikult näitasite hilinevat ülbikut.

Mina mõtlesin.

Kirjutasin ka.

Et see oleks päris kena traditsioon, kui lahkunud presidenti ei peetaks meeles mitte mingi kujuga, mille kohta niikuinii tuleb omaette ütlemist kunstiväärtuse ja linnaruumi sobivuse üle. Vaid sedasorti tsitaadikogumikuga. Jah, Ilmamaa kirjastus on Pätsu kogumikke välja andnud, aga neist taga ajada sobivat lauset, kui vaja peaks minema, viitsib ainult kas hullunud austaja või veendunud vihkaja.

Tubli ja vaimukas meesterahvas, nagu eelmainitud Olari ja Toomas, võiks selle töö ära teha. Ongi mälestus kodus riiulis, kes tahab ja täib raha välja käia. Tahad austada, ei pea püksegi jalga panema, lähed, võtad, loed. Tahad vihastada – sama.

Patsase raha võib ju Jõulutunnelile või mis ta on, anda, Konstantin Pätsi nimelise aparaadi ostmiseks, mis teeb: ping!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee