Seisukoht

Seisukoht | Bussis on vahva 

Ele Kalda, toimetaja, 9. november 2018 16:52
Foto: Rene Piik
Bussisõidu juures on alati rõõmustav, et saab näha inimloomust kõigis selle värvides. Eile hakkasin bussiterminalis bussi peale minema. Seal oli ka üks proua Tusane, kes oli hundikoerana valvel, et esimesena bussi pääseda. Üks teine proua hakkas aga pahaaimamatult ise kõigepealt sinna minema. „Kuhu sa ronid?“ käratas Tusane. „Bussi,“ vastas teine proua tasakesi.

Sellega polnud aga korraloomine lõppenud. Sõidu ajal kaotas üks vahekäigus seisev mees järsu pöörde tõttu viivuks tasakaalu ja läks kuidagi Tusasele vastu. „Kinni hoida ei oska või?“ tänitas Tusane, aga seekord oli tal kõvem vastane. „Ise sa laiutad siin oma peldikupaberiga!“ käratas mees. Tõsi, Tusane istus vahekäigupoolsel istmel, kaheksarulline tualettpaberi komplekt süles, mis ulatus osaliselt vahekäiku. „Loll vanaeit!“ lisas mees mõne aja pärast. Ju jäi tal hingele kripeldama.

Mõni aeg varem kohtasin ma bussipeatuses aga proua Järjekindlat. Buss maabus peatusse, lõi uksed lahti ja proua hakkas pimeda järjekindlusega muudkui bussi peale minema. Ei heidutanud teda mahatulevad inimesed, kes teda eest lükkasid, ikka ja jälle tuli ta tagasi ning pani oma jala uuesti astmele, et bussi minna. Võib-olla arvas ta, et saab inimestest läbi kõndida. Isegi üks kurjustav mees ei suutnud Järjekindlat eesmärgist kõrvale kallutada. Nagu arvata võib – bussi jõudis ta esimesena. Kui ma ei sõidaks ühistranspordiga, poleks ma kumbagi stseenikest tunnistama juhtunud, nii et – bussis on vahva.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee