Kommentaar

Manona Paris | Mitte geiabielud ei ohusta iivet, vaid arusaam, et isadus on nagu vimpel – ilus vaadata, aga miskit erilist tööd ei vaja, sest selleks on ju ema (16)

Manona Paris, Toidutare.ee peatoimetaja, 9. november 2018, 16:51
Foto: Nikolai Okhitin /Vida Press
Üks mu kunagine hea kolleeg, pühendunud isa, rääkis lookese, kuidas ta sattus kordusõppustel meestega sauna. Üsna pea olla läinud võrdlemiseks – kui palju kellelgil lapsi on. Kolm, vastas mu sõber ilmse uhkustundega. Ent heakskiitev ümin kadus, kui ta täpsustas – ja kõik ühe naisega.

„Huvitav, mis neil viga on? Mis rõõmu saab olla, kui kõik su lapsed on üle maailma laiali ja sa ise tead, et pole suutnud ühegi naisega päriselt perekonda liblikatest kaugemale luua,“ täheldas ta. Ta lisas veel, et laps on elusolend ja eeldab vastutust – mitte ainult emalt, vaid ka isalt! Pereks tuleb kasvada, see võtab aega ja ohverdusi, tuleb aru saada oma partneri vajadustest ning olla talle vääriline tugi ja kaaslane. Just kaaslane. Ent vastu saab midagi väga head: tugevuse.

Kuulasin talle iseloomulikku hingestatud, vaat et paatosest nõretavat tiraadi vaikides. Sekund vaikust ja hakkasin plaksutama. Ja ütlesin, et kui maailmas oleks rohkem isasid nagu tema, siis oleks ka enam lapsi ning õnne ja rõõmu. Sest vaadake, samal ajal, kui ma olen väga seda meelt, et ühiskond ei tohiks lastesaamist kunagi peale suruda, ei peaks levima ka arvamused, et lapsed sünnivad vaid naistele ning meeste asi on nendega kunagi ähmases tulevikus tegelda. Kui veab. „Need on minu lapsed,“ vastas kolleeg suurte silmadega. „Kes veel nendega peaks tegelema?“

Geiabielud ei ohusta iivet

Oh, kuidas mulle meeldiks, kui ka meie praegused konservatiivsed poliitikud ajaks sellist juttu. Mitte geiabielud ega surrogaatemadus ei ohusta Eesti iivet, vaid arusaam, et isadus on nagu vimpel auto armatuurlaual – ilus vaadata, aga miskit erilist tööd ei vaja, sest selleks on ju naine. Ema. Vahet pole, mis tiitliga – eks, elukaaslane, abikaasa ja nii edasi.

Me oleme ju seda traditsioonilist peremudelit isegi näinud – kui mitte enda näol, siis tuttavate, sugulaste-sõprade juures. No sünnib laps. Emale. Isa – üritab mitte jalus olla. Võib-olla alul isegi hurjutatakse kogu (naissoost) suguvõsa poolt – pillad maha. Nagunii sa mähkida ei oska. Piima ka sinu rinnast ei tule. Küll hiljem tegeled, siis on „isa“ aeg. Aga... Sageli sellise alguse juures justkui ei tekigi seda aega, või kui, siis korra nädalas laupäeva hommikul, siis kui emal on vaja kodu koristada. Teene, et teine saaks teenindada. 

Kusjuures, see on nii varjamatult nõme, kuidas mõnikord naised ise mehed pere igapäevategemisest eemale peletavad. Ma mõistan, need on vanad harjumused. Ent elu on muutunud ja laps koos oma vastutusega  sünnib endiselt mõlemale vanemale. Enam ei saa tegelda tööjaotusega, et ema kodus, isa eemal põllul (merel, tööl etc). Nüüd on vaja mõlema panust mõlemas – kas või riskide hajutamiseks.

Muidu juhtubki, nagu vahepeal netiavarustest ringelnud naljalookene räägib: küsimused emale: „Mis süüa on?“, „Kas ma võin?“, „ Palun aita!“, „ Kus mu särk on?“ Ja siis küsimused isale: „Kus ema on?“ 

Parim kondoomireklaam

Mäletan, kuidas ma üheksa aastat tagasi esiklast oodates seda naljalookest endamisi siunasin. Olin seda liiga palju pealt näinud. Mäletan, kuidas üks vanem sõbranna vaatas 20aastasele minule väga sügavalt silma ja ütles: pea meeles, Manona, iga naine võib sünnitada vaid niipalju lapsi, kui ise suudab üles kasvatada. See on parim kondoominõudmise reklaam, kohmasin vastuseks.

Oma lapsed sain alles 15 aastat hiljem. 90ndate sündivuslanguse üks põhjuseid oligi lisaks toonasele üldisele kitsikusele ja ebakindlusele asjaolu, et just iseseisvunud noored naised ei lasknud end lollitada: lapsed jäävad peamiselt nende kanda.

Ent olles sirgunud (tegelikult tavalises Eesti) peres, kus eelmise sajandi keskpaiga kataklüsmide mõjul kasvatasid kanged naised oma lapsed üles üksi – mina tahtsin oma lapsi kellegagi koos saada. Sellisega, kes oleks ka päriselt nendega koos, sest olen piisavalt näinud peresid, mis on koos ja justkui pole ka. Pidupäevadel on kõik kenasti triigitud-viigitud, ent selle taga on argipäevane ema töö. Tänan, ei. Lapsed vajavad isa, kes on nendega esimesest eluhetkest, sama olulise ja tähtsana kui mina, kelle südame alla nad loodi. 

Mees saab rase olla

Mees peab saama rase olla, kirjutasin oma esiklast oodates beebikolumnis. See oli kergem, kui ma arvatagi oskasin. Selgus, et tulevast isa huvitas väga, mis minu kõhus parasjagu toimub. Selleks ei pidanudki nii palju välja mõtlema igat sorti tehnilisi vidinaid, mis loote arengust aimu annaks, vaid lihtsalt ausalt tunnistama: ma pean hetkel hoo maha võtma, sest juunior hakkas kõhus kõndima. Näe, tunne ise ka.

Sel ajal muutus mees isegi minust targemaks. Kui peale sündi mina ei saanud vahepeal esiklast rinnale võtta, kooris ta ise särgi maha ja asetas vaid tunnise Tristani sinna tudule. Nahk-naha kontakt on esimestel elutundidel ülioluline.

Hiljem palatis püüdis pereõde nalja visata, et seekord õpetab ta isa beebi peput pesema. Mees oli aga väga asjalikult kraanikausi kõrval hakkamas, vastsündinu süles. Nii, kuidas teda peabki hoidma? Ahah, ühe käe peal... Oota, kallis, see ongi rohkem meeste töö (nöökav silmapilgutus), mul on sinust tugevamad käed! Pepupesud, öised ülesärkamised, unemeelitamise-nuputamised – kõiges selles on minu laste isa minuga võrdne. Või isegi veidi parem – selles käe peal hoidmises igal juhul.

Praegu on sellest ajast aeg edasi rutanud kaheksa aastat ja meil on juba kaks last. Öiseid pepupesemisi enam nii väga pole, aga selle eest on õhtused jalutuskäigud ja mänguplatsidel müramised. Sel ekskolleegil, keda ma alguses kirjeldan, on nüüdseks viis last. Ikka ühe naisega. Hea isa on ta edasi, kuigi ma paljude muude asjadega tema jutust alati nõustuda ei saa.

Elu viib lahku, aga vastutus jääb

Halb mees ei ole alati halb isa. Isegi vastupidi. Mul on siin hea sõbra näide. Ta võib mängida vabariigi ihaldatuimat poissmeest, ent kui kõne all on tema poeg, moondub seltskonnalõvi hetkega superisaks. Laps ja tema viimine-toomine, huviringid, hobid enne, isiklik elu pärast.  

Head isadepäeva, armsad sõbrad. Kõigile isadele, kes armastavad oma lapsi ja tahavad nendega koos olla – kummardan maani ja veel veidi. Kooki küpsetan ka, kiigake Toidutarre!

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee