Õhtulehe raamatublogi

ARVUSTUS | „Sneguri armastus oli õuna nägu“ – tulevärk jõulude ajal (2)

Peeter Sauter, 9. november 2018, 13:51
Eduard Tüür – „Sneguri armastus oli õuna nägu“, Iibis 2018, 224 lk. 
Tõsi, tulevärk on mõtteline ja verbaalne, ehkki säriseb kui säraküünal. Sest Eduard Tüür proosat kirjutades teisiti justkui ei saa, kui peab loopima mõtteuperpalle ja -kukerpalle üksteise otsa. Sestap on tekst tihe, lugejale hingamispause ei lubata ning võib hingeldama võtta.

See on Tüüri raamatu paradoks.

Samal teemal

Näiliselt pole lugu muust kui vaiksel, purjusel jõualajal mööda linna hulkumisest, vindiste turistide ja ajust pisut nikastanud poodlejate otsa komistades. Pole ime, et jõuluhullus alatises mõtterahuhutuses Tüüri kergelt hulluks ajab. Paljusid ajab. (Mäletan, kuidas üks kadunud hea vana kooli kirjanik koos minuga vindisena selili Kinoliidu baari põrandal vedeles, ehkki tahtis kohutavalt kirjutada, aga „White Christmasi“ üürgamine päevad otsa ta Harju tänava korteri akna taga oli hulluks ajanud.)

Nende jaoks, kellele jõuluperiood talumatuks võib muutuda, ongi Tüüri raamat maanduseks või ajaviiteks või jõuluhulluse vaatlemiseks läbi prisma, mis elutotrused nähtavaks teeb. Aga kõige selle juures pole Tüür kuri. Ei. Tüüri jaoks justkui elustuks keskaegne karnevalikultuur ja ta näeb elu kui klounide paraadi, soovimata ise kuidagi sellest üle või selle kõrval olla, aga soovimata ka osaleda või isegi suhestuda. Lihtsalt vaatleb ja ei saa teisti, kui naerab vaikselt. Ometi on see naer hääletu ja pigem muigav ega soovi kedagi solvata.

Seega on Tüüri lugeda ühekorraga kerge ja raske. Tekst on hoogne, muretu ja vaat et isegi loge travestia või kelmiromaan, teisalt mõtte- ja allusioonitihe. Tüür on otsast otsani pungil igasugu kultuurilugu ega saa teisiti, kui peab triviaalses tänapäevaolmes nägema seoseid kõiksugu maailma kultuurilooseikadega. Sestap, kui lugeda viitsid, saad väikse kultuurharidustunni.

Olen alati mõelnud, et kultuurilugu tuleks õpetada koolis läbi anekdootide ja lõbusate seoste ning lugude ja Tüür taolist pakubki. Viskab varrukast seoseid eesti mütoloogiast piiblini ja muinaskutuurid on Tüüri lemmikvarasalv. Ta ei ole kammitsetud ülearusest respektist antiigi suhtes, aga suhestub maailmakultuuri ja selle korüfeedega, nagu istuks vanade joomasemude seltsis. Niiviisi on ta tänapäevas paras valge vares või äraeksinud roosa elevant tulist jäätist otsimas.

Eduard Tüür – „Sneguri armastus oli õuna nägu“, Iibis 2018, 224 lk. 

Stiililt seostub Tüür mõneti varase Mihkel Muti iroonilise nooltepildumisega sootsiumi suunal. Sel korral on Tüür ehk pisut dialoogilisem ja püüab hoida, et tegelaste galerii või loomaaed ei kisuks nii kirjuks, et lugedes ühtki elukat enam meeles pidada ei jaksa. Tüür on püüdnud kirjutada lugejasõbralikumalt ja anda sidusamat lugu kui eelmistes proosaraamatutes „Nägemine on nähtamatu“ ja „Mamma Engalandi miraaž“, samas ega ta eriti kaugele oma loomulikust kirjutamisest liikuda saa, sest kirjutaja malbe karakter on samas vintske ega allu muutmisele.

Tekstis on tehnilisi sisetrikke, mida mina kohe ei avastanud. Näiteks pole kogu romaanis ühtki sõnapoolitust ja ükski lõik ei poolitu lehekülje lõpul järgmisele lehele. See võiks ju vähemalt teoorias lugemise sujuvamaks muuta, aga kas taoline sujuvustrikk kompenseerib kohati raskestijärgitavaid mõttetireleid teksti sees, seda mina ei tea.

Aga kes ütleb, et ilukirjanduse lugemine ei tohi nõuda väikest pingutust. Kui selle teha suudame, olgu näiteks Jorge Luis Borgest või Umberto Ecot lugedes, saame enamasti pisukese tasu või ahhaa-elamuse. No Tüür lükib väikesi ahhaasid igale leheküljele, aga ma kardan, et just see tõttu võib näiliselt easy reading olla mõnele pisikeseks pähkliks.

Jah, kui ma peaksin Tüüri raamatu žanri määratlema, siis ütleksingi „kirjanduslik ristsõnamõistatus“. Taolisi on maailmakirjanduses ridamisi ja veel palju hullemaid kui Tüüril. Olgu siis James Joyce'i „Finnegani ärkamine“ või Julio Cortazari „Keksumäng“. Nujah, aga Joyce ja Cortazar on suurte keeleruumide autorid. Loodetavasti leiab Tüür väikses eesti kultuuris üles oma publiku. Tõsi, see võib aega võtta, aga kuhu kiiret. Eriti jõuluajal.

2 KOMMENTAARI

s
9. november 2018, 18:48
Sneguriloo autor kinnitab, et ei ole eales ainsatki karikatuuri joonistanud.
a
arvamus 9. november 2018, 14:46
Ka Eduard Tüüri karikatuurid on väga raskesti seeditavad

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee