Eesti uudised

Tartus surnult leitud noormehe ema lootis viimase hetkeni: peaasi, et pojal eluisu oleks

Arvo Uustalu, 8. november 2018, 11:28

20 KOMMENTAARI

m
muinasjutuvestjatele/ 9. november 2018, 09:35
siin pole tegemist ei enesetapu, kanepi-ega muude nn äkksurmadega, nagu mõned siin jälgede segamiseks sogavad. Aga nii paljude eesti noorte inimeste surmaga seoses kerkib tõesti üles küsimus – kes või milline organisatsioon on Eestis nende väga paljude noorte meeste ja ka neiude saladuslike surmajuhtumite taga? See et nii paljud noored inimesed äkki kaovad ja siis surnuna leitakse on juba kohutav. Miks Kapo neid juhtumeid üldse ei uuri?
c
Cerry/ 9. november 2018, 07:43
Kas sa oled selle pere sise eluga nii kursis, et tead täpselt kuidas oli? Missugune lugupidamatust sinu poolt, aga kaastunne lähedastele
m
Miia/ 8. november 2018, 21:49
Nii kurb, kui juba 26-selt eluisu kaob. Et elu paigal ei püsiks ja üksi õhtuti kiirnuudleid sööma ei peaks, võtsin mina 52-sena ette kannapöörde ja sõitsin Eestist ära, aga jah, enne oli see koorem raske taluda.
t
to mmm/ 8. november 2018, 18:20
Noorel mehel aega ju on armastust leida. Ligi 30a tagasi tegi üks kena 22a noormees tüdruku pärast enesetapu. Nii mõttetu, ta oleks iga kell uue tüdruku leidnud, aga sel hetkel ilmselt tundus talle olukord väljakannatamatu.
v
vaip/ 8. november 2018, 15:20
Emale kaastunne, pidagu vastu, sest kõige raskem vanemate elus on, matta oma last!
a
absurd/ 8. november 2018, 14:26
Ülikoolis on tuhandeid, kes ei tee enesetappu, eksole. Protsentuaalselt oleks see sama, mis tuhande õpilasega koolis kukub laps trepist alla ja keegi küsiks, mis seal koolis küll toimub. Nö süüdlane ei pruugi olla ju asutus, millega seotud ollakse.
m
mmm/ 8. november 2018, 14:18
Su jutt kõlab ikka nii naiivsena. Sa räägid mingist ideaaltingimustest, kus muutused toovad edu. Kui ikka elu püsib paigal ja mida iganes ette ei võta, ikka olukord püsib muutumatult, siis vaikselt kaob jõud ja tahe. Milleks ja kellel see vaev, kui päeva lõpuks istub ikka üksikult oma 1 toalises korteris ja sööb kiirnuudleid, et kõike seda sama jama korrata ülejäänud elu. Mida rohkem aega mööda läheb, seda raskem on olukorda muuta ja iga aastaga on koorem suurem. Üks moment seda koormat kanda enam ei jaksa ja siis ongi metsa minek.
h
Hoopis Kapo / 8. november 2018, 13:53
peaks siin oma pead tööle panema
t
to:mmm/ 8. november 2018, 12:45
Ei ole nii. Elu on ôppimiseks ja kogemuste omandamiseks. Ja oh kui julm vôib see kôik aeg-ajalt olla. Aga kui oled kôigele vaatamata hakkama saanud ja suutnud edasi minna, on hea tunne tagasi vaadata. Kingituse saad ka. Vaid siis, kui oled ära teeninud.
m
mmm/ 8. november 2018, 12:28
Miks kõik nii üllatunud on enestappude pärast ? Kui inimene armastust ei leia ja elu üleüldiselt liigub halvema suunas, siis tehaksegi kiire lõpp pigem, kui piineltakse ülejäänud aastakümned. Miks enesetappudest rohkem kuulda nüüd on ? Seepärast, et meedia kajastab neid kõiki. Miks nad abi ei otsi küsite ? Kui ikka ükski tüdruk/poiss sind ei armasta, soovitud töökohta ei saa, siis ega mingid tabletid siin ei aita. Teevad sinust ainult elava zombie, kes on täiesti tundetu ja külm ümbritseva suhtes ja endiselt oled üksik/töötu/viletsal töökohal.
e
Enn/ 8. november 2018, 11:32
Mis seal ülikoolides toimub?
l
lugeja/ 8. november 2018, 10:29
No kirjas oli ju, et mobiili polnud noormehel kaasas.
k
kalew/ 8. november 2018, 10:27
palju räägitakse, et telefoni või isegi id kaardi kiibi järgi võib tuvastada inimese asukoha, kuidas ikka leidmisega veel niipalju aega läheb
m
Maarja/ 8. november 2018, 10:08
Kaastunne emale valusa kaotuse puhul (isast pole juttu olnud). Pole suuremat valu ilmselt kui kaotada oma laps. Aga lapsed peaks alati ütlema kuhu lähevad. Kui ükskord nad seda ei tee, teaksid vanemad neid ehk kohe otsima hakata. Praegusel juhul poleks ehk sellestki abi olnud. Aga noortele tahan öelda - halb aeg läheb alati mööda. Raudselt! See on vaja üle elada. Ja te näete seda siis ise. Kasutage elu mis on teile antud.
e
Eret/ 8. november 2018, 09:12
Mis parata, elu ongi loterii - kellele hea tervis ja pikk eluiga, kellele lühike. Igavikuga võrreldes on elu vaid viiv. Emmele vastupidavust leinas ja palju ilusaid mälestusi.
t
to Tiiu/ 7. november 2018, 22:02
Mu meelest on sul imelik suhtumine. Päriselt. Kui mu isa suri, siis tundsin just, et kui küsiti, mis juhtus, siis siirast huvist, kaasaelamisest. Kui inimene surma põhjust ei küsigi, siis see näitab just ükskõiksust. Pigem just hingetul inimesel on täiesti ükskõik, millesse teine suri.
t
Tiiu/ 7. november 2018, 21:49
No tore küll! Mida halba on soovituses austada omakseid ja nende leina? Ehk võiks vahel lähtuda sellest, et ei tee teistele seda, mida ei taha, et meile endile tehakse. Kas soovime, et meie eludes urgitsetakse? No trollidel pole muidugi südant ega hinge.
t
Tiiu/ 7. november 2018, 21:36
Kahjuks juhtub ka väga noorte inimestega äkksurmasid. Seda ei saa välistada. Inimesed on muidugi uudishimulikud (ei saa ennastki sellest patust päris puhtaks pidada), kuid austagem omakseid ja nende leina.
e
7. november 2018, 21:10
enne ekspertiisi polegi põhjust rääkida. Esialgsel vaatlusel kuriteomärke pole, pole ka õnnetus. Esialgu ei saagi ju rohkem öelda. Pärast selgub, kas polnud kuritegu, või siiski oli. Kui kuritegu siiski polnud, siis võiks lähedased siiski valida saada, kas surmapõhjus kuulub avalikustamisele, või EI. Reeglina ei taha lähedased sellist tähelepanu. Me peame lihtsalt mõistma, polnud meie laps, pole ka meie asi kui kuritegu polnud.
c
Cr0z/ 7. november 2018, 20:43
Vastuseks Karinile: Tänapäeval millegipärast ei taheta mainida enesetappudest uudistes, millest tegelt peaks rääkima. Kui on kirjas, et kuritegu või õnnetust ei ole põhjust kahtlustada, mis siis muud ikka üle jääb kui enesetapp.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee