Kommentaar

Toomas Alatalu | Riigireformijad sõidavad jälle rahvast üle (6)

Toomas Alatalu, vaatleja, 6. november 2018, 17:56
 
Alustaksin vastloodud partei Eesti 200 juhi Kristina Kallase hõikest, et ärge oodake meilt tulemusi nelja aastaga. Kuidas kellelegi, aga mulle tõi see meelde eelmise populistide ehk siis Res Publica tulemise, kes võimuparteina aastail 2003–2005 üritas kohe ja paljut muuta ning sünnitas suure segaduse (abiministrid ja käru Balti koostööle, kui vaid mõnda asja meenutada).

Meie praegused globalistid on seda enam populistid, et nende eeskujuks on Prantsusmaa. Eri ühiskonnakihte valimistel kaasanud president (Macroni liikumine) on seal kärmelt algatanud kümneid reforme, ent need on esile kutsunud säärase vastuseisu, et ettevõetu järeletegijad on mujal muutunud ettevaatlikuks.

Aastaarvude toomine lubab siinkohal meelde tuletada Samuel Huntingtoni teooriat poliitilistest lainetest, mis poliitikadoktor Toomas Varraku omaaegsete rehkenduste põhjal haaravad Põhjamaid iga kümne kuni 12 aasta järel. Sellest lähtudes pakkusin oma noorte poliitikute kooli liikmete poliitikasse tulemist aastail 2002–2003, mille täitumisel sellest ka kirjutati. Samuti on Huntingtoni teooria järgi läinud protsessid Lätis, Leedus, Bulgaarias. Eesti kohalikud valimised 2017. aastal kinnitasid uue laine tulekut ning pärast Rootsi ja Läti valimisi on kindel, et see lööb meil välja ka märtsis 2019.

Selle välistamiseks valmistuvad aga juba pikemat aega Eesti nn riigireformijate seltskond ja Eesti meedia. Pole ju raske märgata, kui varakult sedapuhku algas eri meediakanalites eesseisvate valimiste kõikvõimalike ja regulaarsete küsitluste, valimisteemade ja -mõtete analüüsiga katmine.

Esimest korda on meil juba praegu teada mitte ainult võimalikud peaministrikandidaadid, vaid ka enamiku ministriportfellide soovijad ja Europarlamendi liikmed, kusjuures inimesed pakuvad end ise ehk jooksevad partei ees! Seda kõike selleks, et asi oleks kontrolli all, hoomatav ja kaasav, sest alates 2015. aastast üle Euroopa rulluma hakanud establishment'i-vastased poliitilised jõud on tekkinud kontrollimatult ja on ümber kehastunult Eestiski olemas. Hea seegi, et kehtiva süsteemi raames.

Riigireformijate puhul on mind kõige rohkem hämmastanud see, et neist keegi pole olnud riigikogus. On küll ministreid, kes on aga kõik n-ö poliitikasse ostetud (Raivo Vare, Jüri Mõis, Toomas Sildmäe, Olari Taal, Jüri Raidla). Aga see lööb ju kohe välja riigikogu töö muutmist puudutavates ettepanekutes, millest osa kutsuvad lihtsalt muige esile.

Kuna Raidla osales juhtivalt 1992. aasta põhiseaduse kehtestatud variandi väljatöötamises ja on  koos abilistega olnud tõrjetööks alati kohal, kui on üritatud põhiseadust või muid olulisi seadusi muuta (jääkelder, rahvakogu), siis mõjub tema kaasamine märgina, et senine kätetöö on ummikus. Samas – kus on garantii, et tulemuseks pole taas null? Nagu juhtus rahvakogus, kus absoluutne enamus tuli presidendi otsevalimist kehtestama, aga pärast ühe targa ärakuulamist loobus sellest.

Lisaks teisegi kõneka fakti – meie presidendivalimise kord on toiminud „nagu mõeldud“ vaid ühel, ütleme spetsiifilisel korral, viiel korral aga mitte. Selle ühe korra ainuautor aga lubab järgmiseks valimiseks täisedu, sest „valed hääled“ tühistatakse! Miks on niisuguse protseduuri üle otsustamine aastakümneid ühe mehe monopol? Ja miks peab riigi reformimist kogu aeg troonima ja selgitama Raidla või Vare? Ehk saab asjast asja siis, kui seda teeks keegi kolmas?

Kui me hakkasime Euroopa Liitu minema, siis armastati rõhutada demokraatia Kopenhaageni kriteeriume (1993). Üks neist näeb ette regulaarseid valimisi ja võimu roteerumist, st võim kogu aeg värskeneb. Kui praegu lüüa Google'isse K. K, siis annab roteerumise printsiibi mainimist otsida, sest praktikas on ju paljudes riikides läbi löönud ühe ja sama seltskonna võimul püsimine. Hea, et Eestis on selle olulisust lõpuks adutud, ent abstraktsest isikuvabadusest karjumine iga uutmise puhul on meil samas nii suur, et on raske uskuda, et ettepanekust ka asja saab.

Rahvas on eemale tõrjutud

Abhaasia eestlase kodakondsuse lugu annab võimaluse veel ühe Eesti poliitika kujundamise kitsaskoha avamiseks. Avaliku vastuhaku põhjustas siinse riigikohtu halduskolleegiumi 2. märtsi otsus, mis sedastas, et kuna inimene ei pöördunud Eestisse ühe aasta jooksul pärast Tartu rahulepingu sõlmimist, siis kaotas ta õiguse Eesti kodakondsusele. See on saatus, selgitas kõrge kohtuhärra.

Tegelikult on see kohtuhärrade endi praak, sest vana lepingut lugedes tuleb ikkagi arvestada seda, kas sinna omal ajal kõik vajalikul määral kirja sai, lisaks seda, mis on hiljem maailmas juhtunud. Meie „sünnitunnistus“ ehk Tartu rahuleping oli Venemaale esimeseks väljapääsuks toonasest isolatsioonist ja kuna tegu oli miniriigi ja tõeliselt suure riigi suhtega, siis kirjutasid lepingu nemad.

Võrdsust näidati sellega, et kummagi riigi ümberasujatele anti võrdselt üks aasta aega. Mõistagi olnuks Eestil tark viidata teistele impeeriumist lahku löönud aladele (nagu näiteks Gruusia, mille tunnustamisest Entente'i riigid juba siis rääkisid), ent see ei tulnud kõne allagi. Ma ei usu, et iseseisva Gruusia demokraatliku vabariigi olemasolule oleks viidatud 1930ndatel, kui lahterdati optante, ent aastal 2018 tulnuks Eesti kohtunikel näidata selle fakti teadmist ja arvesse võtmist, selmet hõigata – see on saatus!

Aga samasugune mittehuvitumine ja naabruses toimuva ignoreerimine lõi läbi ka riigikogu töös 1990ndatel ja hiljemgi. Paljuski seetõttu, et Lätis ja Leedus korraldati ka rahvahääletusi ning Lätis on selle tõttu toimunud isegi erakorralised valimised.

Eesti poliitika põhidokumendid on kirjutatud vaid ühe seltskonna poolt ja teistest buldooseriga üle sõites – väljend, mis tekkis juba 1992. aastal. Põhiseaduse autorid uhkeldavad nii sellega, et see on ühe mehe vastu kirjutatud, kui ka sellega, et põhiseaduse muutmine on tehtud väga raskeks. Ausalt öeldes on see küsitav eesmärk seisus, kus kohe välistati igasugune rahva kaasarääkimine poliitikas peale valimiste. Tulemuseks oli kartelliparteinduse teke, mis toimib ju praegugi.

Tasub märgata, et pärast mitut luhtunut katset midagi muuta räägime praegu juba riigi-, aga mitte näiteks kohtu-, pensioni- ja muudest reformidest. See on selge tõend, et probleeme on kuhjunud liialt palju ehk siis algmaterjalis on selgeid vajakajäämisi. Rahvas pole aga saanud võimalust kätt harjutada, sest igasugused rahvahääletused ja isegi küsitlused on siiani olnud kurjast.

See, mida aga haldusreformi käigus tehti, ületas igasuguse normaalse poliitika piirid ja kajastus kohalikel valimistel.

Nii sünnivadki tänapäeval uued parteid ja on viimane aeg öelda praegustele kartellipoliitikutele – laske teised ka seaduste tegemise manu ja austage altpoolt tulevaid algatusi.

6 KOMMENTAARI

o
Odin 7. november 2018, 08:51
Riigireformijate tuumik koosneb partorgidest (Maruste, Raidla) ja end suureks arvamusliidriks tituleeriv sm Raivo on punakindrali Vare lihane poeg. Re...
(loe edasi)
q
qq 6. november 2018, 21:41
Abhaasia eestlastel seega puudub alus Eesti kodakondsuse saamiseks.
Loe kõiki (6)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee