Eesti uudised

Isadepäeva eel: lapsed elavad täna eriilmelisemates perekondades kui iial varem  (11)

Kristiina Tilk, 5. november 2018, 17:43
Anni ja Tomi Rahula tütregaFoto: Martin Ahven
„Kes tahab armastada? Millisest perekonnast unistavad lapsed? Kas traditsioonilisele peremudelile on veel kohta? Millisest perekonnast sirguvad maailmameistrid? Kas õigus armastusele on põhiseaduslik õigus?“ kõlavad küsimused, millele otsiti vastuseid tänavusel isadepäeva konverentsil „Tahan normaalset perekonda!“. 

„Eestlaste vähenenud abiellumus ja suur lahutuste arv ning suurim vabaabielus lapsevanemate osakaal võrreldes teiste Euroopa riikidega on kahtlemata avaldanud mõju meie laste elukorraldusele, kes elavad täna eriilmelisemates perekondades kui iial varem,“ sõnas konverentsi korraldaja SA Väärtustades Elu juhatuse esimees Kaia Kapsta-Forrester. 

Sellega koos on kärgperede ja ekslaste teema saanud meie avaliku ruumi igapäevaseks osaks ja seda esitletakse kui „uut normaalsust“, millega peaksime moodsa aja tingimustes justkui paratamatult leppima. 

Konverentsi avas Setomaa ülemsootska Aare Hõrn. Ettekannetega astusid üles näitleja Mari Lill, jurist Allar Jõks, SA Väärtustades Elu nõukogu esimees ja vaimulik Meego Remmel, värsked lapsevanemad Anni ja Tomi Rahula, lastepsühhiaater Piret Visnapuu-Bernadt ning sportlane ja ettevõtja Kaido Höövelson. 

Paneeldiskussioonis arutlesid MTÜ Lasterikkad Isad eestvedaja Taavi Tamkivi, riigikogu liige Urve Palo, advokaat Helen Hääl ja psühhoterapeut Andres Sild selle üle, millist perekonda vajab tänapäeva ühiskond. 

Konverentsi korraldas SA Väärtustades Elu, kelle eestvedamisel toimuvad nii emade- kui ka  isadepäeva konverentsid regulaarselt alates 2012. aastast. Ettevõtmist toetavad Hasartmängumaksu Nõukogu ja Eesti Kirikute Nõukogu.

Tugev ja vägev 

"Mäletan küll, kuidas lendasin mööda Nõmme tänavaid, rind õnnest lõhkemas. Aiateibad paukusid, külma oli 27 kraadi, laternaposti valguses sätendas õhk. Aga külma me ei tundnud...“ kirjeldas näitleja ja kahe tütre ema Mari Lill armastuse tiivustavat tunnet.

Näitleja Mari Lill Foto: Alar Truu

„Kes tahab armastada?“ küsis Lill ning ütles, et ehkki ta ei ole ekspert, usub ta, et kõik tahavad.

„Kas armastus on tohutu tunnete tulv, mis tõstab sind õhku? Või on armastus tegu, rahu ja vaikus, tasakaal ja õnnis kergus? Me armastame oma vanemaid, oma lapsi, kaasasid, oma maad, riiki. Ka omletti ja grillkana. Oma autot, seenelkäiku ja Gucci kotti. Sõna armastus alla kuulub ja mahub väga palju. Kas me kasutame teda liiga tihti? On ta ära kulunud või tähendabki ta nii palju asju ja tundeid?“ jätkas Lill. 

Lill leidis, et armastus annab tiivad ning ainuüksi sellele mõtlemine tõstab suunurgad ülespoole. Ning neid õhkutõusmise mälestuspilte kerkib aina tema silme ette. 

„Olen kuueaastane. On pühapäev, kevad, kodus on eriline meeleolu. Ema ootab telefonikõnet, ta on elevil - täitsa teine ema. Mu pea kammitakse ära, kleit silutakse sirgeks. Läheme Hiiu jaama, isale vastu. Kevadisest vihmast lõhnavad perrooni taga paplid. See lõhn seostub siiani isaga...“ meenutas Lill esimest kohtumist oma isaga. 

Lill jätkas: „Rong peatub. Ja sealt ta tulebki! Minu isa, keda ma näen esimest korda. Mulle on isast palju räägitud. Mu vanem õde on sarlakitega haiglas, tema mäletab isa, mina mitte. Olin kuuekuune, kui ta ära viidi. Isal on seljas hele mantel. Ta on kena mees, aga võõras mees. Ta võtab mu sülle, tema põsk on nii kare, et ma rabelen lahti ja jooksen ühe jutiga koju kirjutuslaua alla.“

„Mida tundis mu isa?“ on Lill mõelnud kareda habemega mehele, kes tuli äsja habemeajaja juurest. 

„Kui kaua ma seal laua alla peidus olin? Ei tea. Kui kaua võttis aega, et see kareda habemega mees issiks sai? Ei mäleta. Järgmisel suvel olime juba suured sõbrad. Käisime käsikäes läbi pargi, Pirital ujumas ja söömas. Sain isalt kiita, et oskan nii hästi noa ja kahvliga süüa...“ meenutas Lill. 

„Armastus on tugev ja vägev sõna!“ lisas Lill. 

Endine õiguskantsler, jurist Allar Jõks ütles, et Eesti Vabariigi põhiseaduses ega ka üheski teises seaduses ei ole armastust otseselt defineeritud, kuid seadustest tulenevalt on võimalik seda siiski tuletada.

„Põhiseaduse lõik 53 ja 54 sätestavad, et igaüks on kohustatud armastama ja säästma looduskeskkonda, samuti on kohustus kaitsta oma isamaad ehk armastada Eestit.“

Jurist Allar JõksFoto: Mattias Tammet

Jõksi enda jaoks on armastus isiklik mittevaraline huvi teise osapoole vastu, mis põhineb usaldusel ja hoolivusel. Hiljuti küsis ta endalt: „Kui homset enam ei oleks, mida ma kõige enam kahetseksin?“

„Vaevalt ma kahetseksin, et kohtus sai liiga vähe vaieldud või konverentsidel vähe esinetud. Eelkõige kahetseksin, et ei läinud oma lapselapsi vaatama, kui mul oli selleks võimalus,“ tõdes Jõks. 

Unistus aeglasest elust

"Lapsed unistavad hästi lihtsalt ja lihtsatest asjadest. Nende unistuste pildis on ema ja isa, kes armastavad teineteist ja lapsi. See on asjade algus ja ots,“ ütles lastepsühhiaater Piret Visnapuu-Bernadt oma ettekandes. 

Unistuste vanematel on rahulik meel ja hea tuju ning laps ei pea muretsema, millises tujus on ema ja isa hommikul, vaid ta saab olla kindel, et päev algab naeratusega. 

„Unistuste peres ei ole hirmu vägivalla, peksu ja alandamise pärast,“ sõnas Visnapuu-Bernadt. 

Lastepsühholoog Piret Visnapuu-BernadtFoto: Martin Ahven

Unistuste peres on aeglane elu – unistuste vanematel on lapse jaoks alati aega. 

„Nad teavad sündmusi, lapse esinemisi ja lähevad kohale. Nad on kohal, kui lapsel on nohu ja köha,“ sõnas Visnapuu-Bernadt.

Unistuste pere juurde kuulub ka kodu. Koht, millest on saanud pere üks kindel osa. 

„Kodus on õige lõhn. Kodu on justkui kogum aistinguid. Seal on õiged varjud ja valgused. Seal on asjad, mida on raske kirjeldada, kuid mis annavad turvatunde. Unistuste peres ei saa hirm uksest sisse astuda. Seal tehakse plaane ning need plaanid saavad teoks,“ kirjeldas Visnapuu-Bernadt laste lihtsaid soove. 

"Lõpuks lapse mälestustes sulab see kokku millekski, mis on tore. Õnneks on meil väga palju lapsi, kelle elus see kõik nii on,“ lisas Visnapuu-Bernadt. 

SA Väärtustades Elu nõukogu esimees ja vaimulik Meego Remmel küsis, mis asi see normaalsus üleüldse on? 

„Kas see, mida enamus inimesi teeb, on hea? Kas see on parim, mille poole püüelda? Kui eluaegseks püsisuhteks on valmis järjest vähem mehi ja naisi, kas siis truudus ning ühtehoidev perekond on midagi äärmuslikku või see on normaalsus?“ küsis Remmel. 

SA Väärtustades Elu nõukogu esimees ja vaimulik Meego RemmelFoto: Martin Ahven

Remmel leidis, et olgu traditsioon, milline tahes, alati on neid, kes ütlevad, et teine elab valesti. 

Ka mees ja naine on perekond

Värsked lapsevanemad Anni ja Tomi Rahula on pidanud perekonna eest võitlema rohkem kui paljud teised - nad said lapse kunstliku viljastamise teel. 

Anni Rahula ütles, et tegelikult defineerisid nad Tomiga end perekonnana juba enne lapse sündi ning ehkki neil kulus viis aastat enne kui kahest sai kolm, on peresid, kel kulub selleks veelgi enam aega.

„Igaüks võitleb oma võitlusi siin elus. Meil tuli veidi keerulisemat teed pidi tulemust otsida. Aga ta (tütar Rubi) on meil siin ja täna võib öelda, et ei olnud hullu,“ ütles Anni.

Anni ja Tomi Rahula tütregaFoto: Martin Ahven

Tomi sõnul on nad Anniga alati kokku hoidnud ning kogu teekonna jooksul neil omavahel pingeid ei tekkinud. Pigem tekkisid pinged iseenda sees.

„Ma kuidagi ei kahelnud, et ma ei jõua sihini. Kui saime teada, et tuleb minna nii, siis mõtlesin, et okei, lähme nii, aga me saame lapse. Kõige keerulisemad momendid olid tagasilöökide puhul - kuidas olla toeks naisele?“ ütles Tomi. 

Ta on seda meelt, et kui kunstlik viljastamine saab suhtele saatuslikuks, on laev kreenis juba enne, probleem on kusagil mujal. 

„Ma arvan, et selles protsessis on väga kasulik olla teadlikult. Teades psühholoogilisi aspekte. Meie puhul on tähtis, et me oskasime teineteisele toeks olla. See on keeruline, raske, aga pole mõtet süüdistada, sildistada, tuleb vaadata enda sisse, rääkida,“ lisas Anni. 

Ta ütles, et neil Tomiga oli pigem nii, et nad tahtsid teineteisele näidata, et kõik on hästi. Anni ei tahtnud, et Tomi muretseks, ja vastupidi. 

Konverentsil sõna võtnud sportlane Kaido Höövelson ütles, et ka tema ja tema abikaasa tee lapse saamiseni polnud lihtne. 

„Olime koos olnud 13 aastat, proovisime kunstlikku viljastamist neli korda. Kolm korda Eestis ning viimane kord Jaapanis, kus protseduur ka õnnestus,“ täpsustas mees.

Sportlane Kaido Höövelson Foto: Martin Ahven

Oma lapsepõlve tuletas Höövelson meelde heldimusega, kuid ütles, et see oli raske, sest isa ei olnud. 

„Meid oli kolm last. Meid kasvatas ema. Meie suved möödusid peenramaal vagude vahel. Tahtsime saada ruttu suureks, et palju abiks olla emale. Tagasi mõeldes oli see väga hea kogemus, mis on mind, mu õde ja venda elus edasi viinud. Teistel olid nintendod, meil olid kartulid ja porgandid. Aitäh emale, et ta mulle sellise lapsepõlve kinkis,“ meenutas Höövelson.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee