Praeguse süsteemi järgi paistab sambasse paigutatud raha suhtes olema rohkem õigusi ahnetel ja ülbetel fondidel ja kindlustusseltsidel kui inimesel endal. Samba üks arhitekte Eiki Nestor küll leiab, et vastutustundetu on ahju remontimise raha eest uus teler osta, kui peaks võimalikuks osutuma fondist raha välja võtta. Aga võib-olla inimene tahakski fondist saadava rahaga ehitada uue ahju selle asemel, et võtta ahju ehituseks laenu ning maksta seda tagasi pensionirahast. Viimase lahenduse peale aplodeeriksid nii pangad kui ka pensionikorraldajad, sest inimest saaks koorida topelt: esmalt võtaks matti pensionirahaga opereerivad erafirmad ning laenuandmise pealt teeniksid ka pangad.

Kogu senine riigisotsialistlik lähenemine eeldab, et inimene on vastutusvõimetu ning kõik otsused peab tema eest tegema riik. Nestori hinnang, et samba vabatahtlikuks muutumisel jääks sinna 723 tuhande inimese asemel alles vaid 100 tuhat, kinnitab aga vaid kahtlust, et tegu on pealesunnitud riikliku püramiidskeemiga.  

Pole siis ime, kui teise samba reformist rääkivad erakonnad korjaksid selle lubadusega hulga valijate toetuse ning nende lisahäälte arv ei pruugi olla sugugi väike.