Taavi Libe, "Vikerhommiku" saatejuht 4. november 2018 16:47
„Millest sa mõtled?“ küsib paksult meigitud näitsik voodis lamades oma silmarõõmult ja silitab sõrmedega tema rinda. „Pensionist!“ kõlab misterbeaniliku naeratusega kaugusesse jõllitava noormehe vastus. Mäletate neid reklaame, millega 2002. aastal meelitati inimesi kogumispensioni teise sambaga liituma?

Toona oli see sotsiaalkampaania suunatud muidugi pisut eakamatele inimestele, kellel polnud otsest kohustust teise sambaga liituda. Leidsin samast 2002. aastast artikli, milles kampaania korraldajad rääkisid, et reklaamide eesmärk on jõuda nendeni, kes on sündinud aastatel 1942–1951, sest nende viimane tähtaeg teise sambaga liitumiseks kukub juba mõne kuu pärast.

Unustatud inimesed

Tagantjärele võib tõdeda, et toonased üleskutsed pensionieelikutele olid sügavalt sümboolsed, kui mitte alatud – ei suuda ju pensionifondide tootlus end praegu isegi pikemas plaanis õigustada. Millist kasu oleks siis pidanud tooma viie kuni kümne aasta pikkune kogumisperiood? Lõpptulemus on grupp inimesi, kes on pensioniikka jõudes avastanud, et kampaaniakorras lubatud ilus elu tähendab paarikümne euro suurust lisasissetulekut, kui sedagi. Loomulikult tekitab see pettumuse kogu süsteemi ja suure suuga lubajate suhtes.

Mina kuulun sellesse põlvkonda, keda ei pidanud enam kultuuripärandisse jõudnud pensionilemõtlemise reklaamidega püüdma. Kui sattusin täisealisena esimest korda panka suvalist makset tegema, lükkas kooliõpetajalikult range telleriproua mulle fondide nimekirja ette ja ütles, et mul on nüüd kohustus hakata pensionisammast koguma. Ma ei julgenud muidugi viisaka ja tagasihoidliku noormehena hakata endast vanemale ja targemale vastu vaidlema, ning nii saingi endale pensionisamba – umbes pool aastat enne seda, kui olin elus esimest korda palka saanud.

Olen veendunud, et ma ei ole kuidagi eriline. Need, kes on mitmekümne aasta kaugusel olevate sissetulekutega seotud otsused põhjalikud läbi kaalunud ning uurinud kõikide turulolevate fondide pikemaajalisi tootlusi ja rahapaigutusi, on käputäis võrreldes nendega, kellele suvalise pangakontori visiidi käigus on ootamatult blankett näkku klammerdatud või kes on kaubanduskeskuses agarate panganoorte ohvriks langenud.

Muide, nende ostukeskuste pensionipakkujatega hakkamasaamiseks kulub küll loo alguses kirjeldatud telereklaam marjaks ära. Kui sama tühja pilguga kaugusesse jõllitada, nagu too pensionist unistav noorsand, on üpris suur tõenäosus, et valges särgis ja viigipükstes jahimees valib saakloomaks kellegi teise. Kellegi, kelle hirmunud ja ekslev pilk kogemata tema silmadesse eksib.

Isamaa tõstatatud ja teiste konservatiivsete erakondade toetatud ettepanek teise pensionisamba vabatahtlikuks muutmisest unustab need inimesed ära, kelle pensioniotsused piirduvadki ühe allkirjaga pangakontoris või kaubanduskeskuses. See unustamine on tegelikult üpris loogiline, sest pensionidebatis võtavad peaasjalikult sõna need, kellel polegi tarvis, et keegi teine nende raha kuhugi paigutaks, sest nende finantsteadlikkus on piisavalt hea, et teha oma raha suhtes paremaid otsuseid.

Katkist asja tuleb parandada

Aga vähemalt praegu on need inimesed Eesti ühiskonnas veel selges vähemuses. Kui eestlaste finantskirjaoskus oleks kõrgem, siis ei ilmuks ikka ja jälle teineteist esmapilgul välistavaid uudiseid. Esimesed pajatavad sellest, kuidas eestlaste pangakontodel näkitseb inflatsioonikoll miljarditesse ulatuvaid sääste väiksemaks, aga teised kurdavad, kuidas suurel osal leibkondadest poleks sissetuleku kaotuse puhul isegi ühe kuu jagu raha, rääkimata soovituslikust poole aasta varust.

Kindlasti ei tähenda see, et viimase 15 aasta jooksul teise sambasse kogutud raha peaks arutult edasi põlema. Kuid ettepanek ebariigimehelikult käpad sirgu visata ning jätta riigi aastatepikkused eksimused igaühe enda finantskirjaoskuse lahendada, tundub kodanike suhtes pisut vastutustundetu. Jukerdavat asja võiks eelkõige üritada parandada, mitte prügikasti visata. Ja kui kosmeetilised parandused ei toimi, siis tuleks proovida kapitaalremonti.

Vähemalt selle poolest tuleb Isamaa teemapüstitust kiita, et pensionisüsteemi parandamiseks on igati soodne aeg. Kaotada pole midagi! Vähemalt mina ei tea enda tutvusringkonnast ühtegi eakaaslast, kes tõesti usuks, et meie põlvkonnale kunagi pensionipõli saabub. Pigem hoiame pöialt, et dementsus kallale ei kipuks, ning oleme valmis surmani töötama.

Kommentaarid  (5)

Juhan. 5. november 2018 08:39
Koguge koju sukasäärde jääb raha alles pangast seda kätte ei saa.
Karla 4. november 2018 21:20
"...... Selgus, et viimase 10 aasta jooksul on ligi paarkümmend fondi saanud Eesti inimestelt ligi 300 miljonit eurot teenustasudena ja inimeste raha on selle ajaga suudetud kasvatada 380 miljonit eurot. Vahe on 80 miljonit. Kogu Eesti rahva teise samba tulu on kasvanud enam-vähem sama palju, kui on fondid võtnud tasu," ütles Ojakivi. Ojakivi rõhutas, et süsteemi lõid Eiki Nestor ja Siim Kallas. "...... Selgus, et viimase 10 aasta jooksul on ligi paarkümmend fondi saanud Eesti inimestelt ligi 300 miljonit eurot teenustasudena ja inimeste raha on selle ajaga suudetud kasvatada 380 miljonit eur
Kõik kommentaarid

SISUTURUNDUS