Kommentaar

Haridusministeerium | Õpetaja õiguste eelnõu – kas õpetajatest saavad politseinikud? (1)

Jürgen Rakaselg, haridusministeeriumi koolivõrgu osakonna peaekspert, 30. oktoober 2018, 18:04
Varsti tuleb riigikogus esimesele lugemisele eelnõu, mida on rahvasuus nimetatud ka õpetaja õiguste eelnõuks. Kogu väljatöötamise aja on eelnõud saatnud vastandlikud arvamused. Eelnõud on peetud Viljandis toimunud koolitulistamisega seotuks, õpetaja ametikoha n-ö politseistamiseks ning isegi katseks tõsta õpetaja ühiskondlikku staatust. Ja ometi ei vasta ükski nimetatust tõele.

Mistahes relvad olid ja jäävad haridusasutustes äärmuslikeks olukordadeks, millesse sekkumise pädevus saab olla ainult politseil. Kuigi koolil lasub vaieldamatu kohustus tagada kõigi õpilaste vaimne ja füüsiline turvalisus, ei peaks õpetaja igapäevase tegevuse kaalukam osa olema seotud elu ja tervise kaitsmisega. Kooli tegevusvaldkonnaks peab turvalisuse küsimustes jääma eelkõige õppimise ja õpetamise kaitse.

Aruteludes on märgitud, et tegu on sisuta eelnõuga, sest õpetajad on seda kõike alati teinud ja teevad kogu aeg – milleks reguleerida seadusega seda, mis on juba olemas ja igati toimib. On ka täiesti vastupidiseid seisukohti – tegu on täiesti uute ülesannetega õpetajatele, neil puudub selleks oskus ja ka soov seda teha.

Sekkumisest hoiduma hirmutatud õpetajad

Eelnõu väljatöötamise tõukeks on siiski olnud haridustöötajatelt korduvalt saabunud sõnumid, et koolid on hädas õppimist ja õpetamist häirivate õpilastega, eriti olukordades, kus õpilase sobimatu käitumise kaitsel tuuakse mängu juristid. Ja kuigi enamikes koolides ei toimu laste arenguvestlused vanemate ja omavalitsuse juristide osalusel, on siiski piisavalt ebaselgust, mida kõnealune eelnõu ongi pandud lahendama.

On kindlasti juriste, kes on õpetajad. Kuid mitte kõik õpetajad pole juristid. Ja ei peagi olema. Juristidel, kes on veendunud vajaduses kaitsta last õpetamise ja kooli eest, ei ole ilmselt keeruline eksitada õpetaja oma erialases tegevuses õigusaktide rägastikku, tekitada ebakindlust ja kõhklusi, ning viia heas usus tegutsev õpetaja olukorda, kus ta kahtlebki oma tegevuse õiguspärasuses. Järgneb igati loogiline samm – hoidutakse sekkumast ja seda ka siis, kui terve mõistus ütleb, et lapse teiste õigusi kahjustav käitumine tuleb katkestada, ohtlik või keelatud ese või aine õpilaselt ära võtta.

Selle eelnõuga ei muutu koolitöötaja korrakaitsjaks ega panda koolile kohutusi teha midagi sellist, mis ei ole koolis töötava inimese erialase väljaõppe olemuslik sisu. Õpetaja jääb õpetajaks ja korrakaitsja korrakaitsjaks. Eelnõuga ei panda lisakohustusi, kuid antakse võimalus õpetajal sekkuda olukorras, mis on tema enda hinnangul mõistlik ja jõukohane lahendada.

Nende inimeste lootus või kartus, kes arvavad, et loodavad võimalused saavad olema vahendiks õpilaste nii-öelda valitsemisel ja pakuvad võimaluse pahatahtlikul õpetajal õpilast isegi kiusata, ei ole põhjendatud. Juhul, kui koolitöötaja otsustab seadustatavat asjade kontrollimise võimalust kasutada, seatakse siin rida tingimusi, mis peavad olema täidetud – piirid ja reeglid, mis aitavad nii koolipereliikmetel kui ka õpilase vanematel mõista, kus lähevad lubatavuse piirid ja mis ei ole kindlasti õiguspärane.

Läbiotsimine peab olema põhjendatud

Minult on sageli küsitud: kas koolides algavad nüüd ulatuslikud läbiotsimised? Kindlasti mitte. Esmalt ei võimalda seda regulatsioon – mis tahes kontrolli aluseks peab olema põhjendatud kahtlus, et just selle konkreetse õpilase valduses on aine või ese, mis on kas keelatud või mida ta kasutab viisil, mis häirib õppimist või õpetamist.

Olukord, kus koolitöötajal võiks olla selline kahtlus terve kooli kohta, kuulub juba meditsiini valdkonda. Erinevalt senisest reegliteta tegutsemisest tuleb edaspidi olla koolitöötajal valmis ka selleks, et oma tegevust põhjendada ja dokumenteerida. Teiseks – kolleegid Soomes, kus sarnane regulatsioon on juba aastaid tagasi vastu võetud, tõdevad, et peale selgesõnalise regulatsiooni kehtestamist langes paradoksaalselt vajadus seda kasutada. Enamgi veel – ära on langenud lõputuna tundunud vaidlused teemal „tohib – ei tohi“.

Mida siis edaspidi tohib ja mida mitte?

Seaduse jõustumisel tohib kontrollida õpilase valduses olevaid esemeid, sealhulgas kotti, üleriideid, aga ka tema kasutuses olevat hoiukappi. Ning loomulikult ei tohi seda teha uudishimust, kiusust või mõnest muust ebatervest motiivist lähtudes. Kontrollija peab suutma tõendada, et selliseks sammuks oli põhjendatud kahtlus. Kas kontrolli tohib teha ka siis, kui õpilane ei ole sellega nõus? Jah. Kuid alles siis, kui püüdlused selgitada kontrolli läbiviimise  vajadust ja eesmärki ning õpilase veenmine, et ta ohukahtluse kõrvaldamisele kaasa aitaks, on tulutud.

Lisaks eeltoodule tuleb arvestada, et tegu on äärmiselt delikaatse teemaga. Alustades sõnumisaladustest ja eraelulistest seikadest, mis õpetajale tema töös teatavaks saavad, peab kaitsma ka noore inimese väärikust. Ja seda ka siis, kui noor inimene ise ei ole seda suuteline tegema. Kontrolliks tekib vajadus vaid harva. Seda suurem on siin vajadus õpilasele pakkuda temale arusaadavalt selgitusi, mil moel on tema käitumine kujutanud ohtu teiste õigustele ja vabadustele.

Põhiseaduses on meie ühiskond määratletud vabadustele põhinevaks. Ekslikult on arvatud, et vabadused on konstantne suurus – kui ühel neid on, siis teisel ei saa neid olla, ning kes pole endale neid võidelnud, on neist ilma, sest teised krabavad vabadused endale. Ehk kui neid on õpilastel, ei saa neid olla õpetajatel ja vastupidi. Kõnealune eelnõu ei ole kunagi lähtunud seisukohast, et õpetajatele peaks lisama n-ö relvastust võitlusesse õpilastega.

Meil ei ole võitlusvälja, kus ühel pool on õpilased ja teisel koolitöötajad. Küll aga püüab eelnõu kinnitada 1919. aastal õigusfilosoof Zechariah Chafee sõnastatud tõdemust: sinu vabadus vehkida rusikatega lõpeb täpselt seal, kus algab teise nina.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee