ÕUDUSTE ÖÖ NÕMMEL: „Ma põlen! Ma põlen!“ hüüdis süütaja sihtmärgiks sattunud neiu

Paanika ning pime instinkt põgeneda! Riiete süttimisel on ei tea kuhu jooksmkine nüüd küll kõige nomedam, mis üldse teha saab - põlemine saab veelgi hoogu. Vastavat situatsioonist võib näiteks valada endale peale veepange, kui see juhtub juures olema. Heita endalt süttinud üleriie, Või kõige tüüpilisem, viskuda maha ja püüda end maas veeretades tuld summutada, või lämmatada leek näiteks tekiga katmise teel.
Seda kõike õpetati omal ajal nii nõukogude ajal tsiviiilkaitses. aga samuti hiljem, ohutustehnika väljaõppe ajal, kui ma keemiakombinaati tööle asusin. Ning velgi hiljem kui ma autokoolis õppisin.

Las jalutab! Kaasaja kriminaalpoliitika on selline, et eeluurimise ajal vahi all pidamisele kuuluvad vaid ńeed, kellel on jultumust end ründe korral isikliku, seaduslikult registreeritud tulirelvaga kaitsta. Süütajad ning muud las taolised aga jalutavad.

Sellele vennikesele tehakse ka pai ja nie kavaru estonskia!

"kui politsei oli juba mitu kuud kuriteos kahtlustanud tema sõpra."
Tegelikult on see küll vana võte kuidas kahtlustatav üles tunnistama panna. Ilmselt kasutati ka antud juhul.

arvutiajastu hälve mis liigub toast õue. Aga kui süütaja põlema süüdata saab ta aru mis valesti on.

Just vinguviiulid. Siin peaks kahe inimese nimed olema õiged. Siin on kahte karistatud isikud mainitud. Samuti pole ohvri oma vaja muuta kui too ei tunnista kättemaksu hirmu.

Elan paneelmajas. Ja kui korrus kõrgemal, või allpool paneb mingi musaidioot bassid lärmama, siis minu arvates tuleks niisugune hull otseteed vangi panna ja vaimuhaiglasse ravile saata. On ju üldteada aktsioom, et muusika valjus on pöördvõrdeline kuulaja intelligentsiga. Mina olen kutsunud enda majas elavale segasele politsei ja see toimib. Olen kutsunud politsei ka neile totakatele kes pargivad auto minu kodu lähedale ning autost tuleb vaid valju tümpsu. Tavaliselt on totakad peale poitsei kohale sõitu lahkunud. Arvan, et mölaterroristidel ei tohiks olla kohta meie ühiskonnas.