Kommentaar

Reinhold Türivald | Kas ma tõesti vihkan Eestimaad? (19)

Reinhold Türivald, kibestunud inimene, 26. oktoober 2018, 16:36
Miks ma vihkan eestlasi ja Eesti riiki? Tõesti, miks? Hiljuti küsiti minult Uugametsas just täpselt niiviisi sõnastatud küsimus.

Sattusin köögis koos ühe kohaliku mehega natuke rüüpama. Ta ei ole paha inimene, kaugeltki mitte. Ausa südame ja võib-olla ainult natuke lihtsa meelega. Igatahes tüüris jutt üsna kähku päevakajalistele ja tundlikele teemadele. Neile, mis ikka alevirahvast viimasel ajal kohutavalt erutavad. Vabadus, sallivus, homod, immigrandid, alkoholi hind. Nimekiri on lõputu.

Mis eestlane ma siis olen?

Arutasime ja heietasime siis koos Üloga. Kuni lõpuks tegin saatusliku vea. „Tead, Ülo,“ poetasin. „Eestlased on ikka vist natuke liiga minevikus ja oma kaitsemullis kinni. Maailm liigub ja areneb, natuke nõme oleks siin Eestis sellest maha jääda.“

„Aga meie teeme omamoodi. Miks sa vihkad eestlasi ja Eestit?“ ägestus Ülo ootamatult. „Kui sulle siin ei meeldi, võid alati ära minna! Seal ongi sinusugused ees ootamas.“ Ülo tõmbas hetkeks hinge. „Igasugused roosalillad pehmod ja pedekummardajad!“ põrutas ta edasi.

Mind valdas jahmatus. Mida olin ma valesti öelnud? Kas ma ei tohi oma rahva kohta enam midagi negatiivset kommenteerida? Siis hakkasin Ülo sõnade üle natuke järele mõtlema.

Armastan ma pedesid? Ei ütleks. Mul on kaks poega ja tõsijutt, mitte kunagi ei ole mul teist meesterahvast nähes püksipõues tuksatanud. Ei nooremana ega nüüd.

Mul pole lihtsalt midagi nende niinimetatud pedede vastu. Elagu oma elu ja rahu majas. Mind ei häiri, kui õpetaja ütleb ka lapsele koolis: näe, mitte iga kord pole nii, et mees armastab naist ja naine meest.

Ja ometi, ma olevat suisa rahvavaenlane! Jõudsin järeldusele, et pole see Ülo vihapurse midagi nii ainulaadset ühti. Kui veidi lahtiste silmadega ringi vaadata, võib midagi sarnast näha pea igal pool ja kogu aeg. Kujutage vaimusilmas ette tüüpilist dialoogi, eriti kusagil internetikommentaariumis.

„Minul pole homode vastu mitte midagi.“

„Kas sa tahaksid, et koolis näidataks su lapsele pilte musitavatest meestest?“

„Einoh, sellised mehed on ju olemas, mis siis ikka.“

„Äkki oled ise salapede? Ja tahad ka oma pojast pepupoissi kasvatada?“

„Ee, ei...“

„Mis eestlane sa ka oled. Äkki sa vihkad oma riiki? Koli parem Rootsi. Seal on hea elu vähemalt seni, kuni moslemid kalifaadi kehtestavad.“

Mida siis sellisele Ülole vastuseks kosta? Üritada hakata teda veenma, et geid ei muuda kedagi selliseks paljukardetud pepupoisiks? Vist oleks lihtsam õpetada koera kahel jalal käima.

Nimme ei koli ära

Ja mida peaks tähendama see igihaljas „mine ära, kui ei meeldi!“? Olgu nende pepupoistega nii, nagu on, aga kindlasti on kohe terve hunnik seisukohti, mille avaldamise eest saaksin paremal juhul Uugametsa baaris reede õhtul peksa, halvimal juhul kogu rahva igaveseks põlualuseks.

Nimme ei kavatse ma mujale kolida! „Ah, milline ülbe tegelane!“ kuulen juba mulle hõigatavat. „Kas peab ta end teistest paremaks? Ja kus on meie riigis sõnavabadus ning kas kartellimeedia avaldab jälle kaitsekõnet pepupoistele?“

Vastan kohe: ei pea ennast teistest paremaks. Tegelikult ei pea ma end üldse mitte kellekski ning usun, et säärane eluterve suhtumine kuluks ära paljudele. Nii elukutselistele aktivistidele kui ka elukutselistele tagurlastele. Ning jah, meie riigis kehtib sõnavabadus. Ogarate seisukohtade väljapraakimine avalikust ruumist ei ole türannia, see on normaalne vaimne hügieen. Näete, juba jälle pidasin end teistest paremaks, oh mind!

Kogu see oma riigi vihkamise jutt on ju piiri tagant maale toodud. Teate ju küll Ameerikamaal ühe teatud seltskonna retoorikat. Ei toeta sõda kaugel kõrbes? Vihkad oma kodumaad! Arvad, et võiks tõsta makse? Oled sotsialist ja vihkad oma kodumaad! Nõndasamuti ka meie idapiiri taga, kus mitte kuidagi ei suudeta teha vahet riigil, rahval ja kultuuril.

Tõesti, ma ei vihka Eestit. Mulle meeldib siin, muidu ma siin ju ei elaks. Miks mõnel inimesel on nii õhkõrn nahk, jääb mulle aga müstikaks. Eriti just neil, kes end kõige kõvemateks patriootideks peavad. Kadunud Freudil oleks siin kindlasti nii mõndagi ütelda. Laenates ühte kuulsat loosungit: mina jään!

Üloga, muide, suhtleme ikka edasi, muhe külamees nagu ta on. Tundlikke teemasid aga väldime juba targu.

19 KOMMENTAARI

e
28. oktoober 2018, 21:34
ei olnud naljakas,irooniline ka mitte.autor vöiks millegi muuga tegeleda,selmet siin nalja ponnistada nii et naba paigast.
m
maamiiz 27. oktoober 2018, 22:39
Muud ei loegi kui propaganda ja ,õiged on veganid ,homod ja ja kõik muu ainult mitte tavaline hetero,lihasööja
Loe kõiki (19)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee