Kommentaar

Einar Ellermaa | Inimesed sotsiaalmeedia vutlaris 

Einar Ellermaa, vaatleja, 26. oktoober 2018, 16:36
Foto: Robert Kneschke / Vida Press
Silma- ja kõrvaklapid on moes. Silmaklapid kaitsevad silmi valguse eest ja kõrvaklapid müra eest, aga peamiselt aitavad nautida teistsugust müra ehk kuulata rütmimuusikat. Ei hakka kirjutama sellest, et on kuritegelik hoolimatus käia, joosta või sõita jalgrattaga tänaval, kõrvaklapid peas, kuigi seda näeb palju.

Silma- ja kõrvaklappidega saab ringi liikuda ka ülekantud tähenduses. Elada ainult oma väikeses maailmas, mis sulle väga meeldib ja kus sind ümbritsevad vaid inimesed, kes sind hindavad ja kiidavad.

Kahjuks on silma- ja kõrvaklaplus viimase aja – ütleme siis trend, kasutades nõmedat ärakulunud sõna.

Otsi keegi, kes ütleb ausalt

Kui 12 aastat USAs Los Angeleses elanud muusikamänedžer Renee Meriste jõudis Vikerraadio hommikuprogrammis intervjuus Taavi Libega sama teema juurde, siis meenusid ka mu enda tähelepanekud virtuaalvutlarlusest. Meriste tuli Eestisse seoses enda raamatu „Mina teen sind kuulsaks!“ ilmumisega.

Mees, kes viis Eestist välja Vanilla Ninja, N-Euro, ja Maarja, rääkis, et tuli teha meeletult palju tööd, sest välismaal selgub, et sa ei ole enam kuulus, keegi ei tea sind ja ei taha ka teada.

Sotsiaalmeedia häda on Meriste meelest selles, et artist, kes on väikses kogukonnas või riigis kuulus, teeb uue laulu ja laseb end paitada kiitusega. „Ja seal sotsiaalmeedias on tal 100 või 200 fänni, sugulast või kitarristi, keda ta tunneb, ja kõik ütlevad, et nii hea laul, super laul. Aga laul ei kõlba mitte kuskile. (…) Need kakssada ütleks nii ka siis, kui ta lihtsalt hingaks mikrofoni.“

Meriste soovitab igal esinejal leida inimene, keda ta usaldab ja kes ütleb ausalt, mis on hea ja mis halb. „Seda on suure egoga artistil raske kuulata, sest ta just tegi puhta kulla ja kõik sada muusikut, keda ta elus tundis, ütlesid, et jube hea.“

Üks noor filmitegija, kes ei ole erakordse dokfilmi „Tuulte tahutud maa“ autor, blokeeris Facebookis kõik oma sõbrad, kes ise või kelle sõbrad ei öelnud tema filmi kohta üksnes kiidusõnu. Ta eelistas tõmbuda sotsiaalmeedia vutlarisse. Kui inimene on valinud töö, mille tegemiseks on kasutatud avalikku raha ja mille tulemus on nii avalik kui üldse olla saab, siis peaks välja kannatama olukorra, et kõik inimesed ei arva tulemusest ühtemoodi.

Mingil ajal tuleb ikka sellest iseenda loodud sotsiaalmeedia vutlarist pea välja pista, ja siis võib ju tekkida tunne, nagu oleks keegi ämbritäie jäävett pähe valanud, ehkki see väljakutse pole enam ammu moes.

Kui inimese suhtlus toimubki peamiselt sotsiaalmeedias, siis on väga lihtne lasta seal ainult kiitusega oma kõrvu paitada. Kui oled kõik sinu geniaalsuses, andekuses ja ilus kahtlejad ära blokeerinud, hakkadki end tundma geniaalse, andeka ja ilusana. Sealt ei ole palju maad hulluseni.

Ehmatav kohtumine reaalsusega

Mida Ülo Kiple kirjutaski majade ja bussiootepaviljonide kiviseintele 1980ndate keskel? „Haiguste ravi. Kontrollitud. 1. Üksindus – magamistuba vaikuse, pimeduse, raadioga. 2. Selts – elukoht kellegi juures. 3. Priisöökla. Nendes tingimustes teatud biol. ajal avastab inimene „tee“ tervisele.“

See oli puhas 1980. aastate sotsiaalmeedia. Kõndisid või sõitsid bussiga mööda ja lugesid postitust, aga laikida või kommenteerida said suuliselt oma sõbrale, kui ta juhtus kõrval olema. Kirjutaja jälle ei saanud solvuda sinu mõtete peale, sest ta ei saanud kunagi teada, mida sa mõtlesid.

Sotsiaalmeedia vabastab vajadusest teisiti mõtlevat inimest ära kuulata. Blokk peale ja kogu lugu.

Kui selline käitumine reaalsesse maailma tuua, tähendaks see ju igapäevast karjumist, ustepaugutamist ja dramaatilisi hüvastijätmisi. Päris õudne käitumine.

Samas lähed arvuti või telefoni tagant õue ja sind võib tabada šokk, et peale sinu jumaldajate on meeletu hulk teistsuguseid inimesi.

Järgnevat tsitaati ma kunagi ühes teises kontekstis juba kasutasin, aga tunnustan taas selle noore inimese tähelepanekut. Teadussaate „Rakett 69“ võitja Karl Vilhelm Valter ütles intervjuus Katrin Viirpalule eelmise aasta viimasel päeval: „Kõik tunnevad, et kui sul on teistsugune arvamus kui neil, siis see on nagu rünnak nende maailma vastu. Palju raskem on omada oma arvamust ja ülejäänud ühiskonnaga koos toimida. Juhtub see, et neil, kes omavad ühte teatud arvamust, võimaldab tehnoloogia kogu maailmast leida samasuguse arvamusega inimesi ja nendega koos elada mullis, kus eksisteerib ainult see arvamus.“

Veel sada aastat tagasi oli teatris niisugune nähtus nagu klaköörid. Nemad hoolitsesid selle eest, et näidendi või ooperi nutukohtades nutetaks ja naerukohtades naerdaks ning pärast puhkeks aplaus ja braavohüüded. Täpselt sama saab nüüd väga mugavalt korraldada just sotsiaalmeedias ja ümbritseda end ustavate sõprade-klakööride ringiga. Aga kui pistad sealt sotsiaalmeedia grupist pea välja, siis võib tunduda, et maailm on üks eriti vaenulik paik. Loomulikult tahaks siis tagasi oma gruppi, sotsiaalmeedia vutlarisse, kus on nii mõnus olla.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee