Kommentaar

Mart Soidro | Riigireformist. Raskekahurvägi andis avapaugu!  (3)

Mart Soidro, literaat, 26. oktoober 2018, 09:47
Foto: TH
14. mail asutasid 28 ettevõtjat Riigireformi Sihtasutuse, et töötada välja riikluse uuendamise kava. Esmaspäeval avalikustatigi esimene pakett õigusloomele ja esinduskogudele keskenduvaid uuendusettepanekuid. See on alles esimene osa 11 sisulisest peatükist ja 67 ettepanekust.

Riigireformi Sihtasutusse kuuluvad meie riigi alustalad, keda võib ka uuendusmeelseteks vanameesteks nimetada. Vabandan siinkohal Tiina Mõisa ja nende suurmeeste ees, kel on alles viies aastakümme turjal. Pealegi on suure töö tegijateks ju palgatud eksperdid. Muidugi on sel puhul oht, et kes maksab, tellib ka muusika.

Teha või mitte teha?

Samal teemal

Olen taasiseseisvumisest alates jälginud meie parlamenditööd ja seetõttu oli mul iseäranis põnev lugeda esimese paketi ettepanekuid, mis puudutavad riigikogu ja valimisi. Nende hulgas on nii asjalikke, õlgu kehitama panevaid kui ka neid, kus oleks tahtnud Juhan Liivi moodi karjatada: „Ärge tehke!“ Aga võtame olulisemad neist ükshaaval ette.

Muuta riigikogu valimised valimisteks avatud nimekirjade alusel ning viia läbi valimisringkondade suuruse võrdsustamine.

Põhimõtteliselt nõus. Ainsat ohtu näen selles, et valimisringkonnas, kus kandideerib näiteks peaminister, saaksid teised selle erakonna nimekirjas kandideerijad ilma häältemagnetita rohkem hääli, mis valimisringkondade suuruse võrdsustamise korral jätaks nad täbaramasse seisu. Teisisõnu: kui ringkonnamandaat enam ei kehti, kes siis ikka tahaks Harju- ja Raplamaal Jüri Ratase järel olla number kaks?

Aga ettepaneku tegijad sihtisid oma teraviku ilmselt mitte ringkonna-, vaid kompensatsioonimandaadi (loe: üldnimekirja kaudu sissesaanute) suunas. Sest alles kompensatsioonimandaatide jagamisel muutub oluliseks üleriigiline nimekiri. Kui erakond saab näiteks kaks kompensatsioonimandaati, siis lähevad need kahele nimekirjas kõige kõrgemal olevale poliitikule, kes ei saanud ei isikumandaati ega ringkonnamandaati. 

Sealjuures on tingimus, et see kandidaat peab saama vähemalt viis protsenti oma valimisringkonna lihtkvoodist. Näiteks viimastel riigikogu valimistel oli sotsiaaldemokraat Karel Rüütli üldnimekirjas viies ja Kalev Lillo kaheksas, kuid kuna nad kogusid Harju-Raplamaal vastavalt 293 ja 168 häält vajamineva 314 asemel, tuli leida asendustegevus. Hästi ei läinud ka Jelena Poverina-Tšernõhil, kes oli sotside üldnimekirjas number kolm, aga kogus Kesklinna, Lasnamäe ja Pirita ringkonnas vaid 167 häält (vajamineva 307 asemel).

Kokkuvõttes: riigikogu eelmistele valimistulemustele toetudes saab väita, et hoolimata kõrgest kohast üldnimekirjas väga kasina häältesaagiga inimesed riigikokku siiski ei saa. Vaja oli 247 (Pärnumaa) kuni 327 (Mustamäe ja Nõmme) häält.

Vähem või rohkem

Piirata järjestikku riigikogu liikmeks oleku aega kahe koosseisuga juhul, kui riigikogu valimised jätkuvad nn suletud nimekirjade alusel.

Mõistan ettepaneku tegijate soovi pikalt Toompeale jäänuid (Eiki Nestor, Mart Nutt, Jürgen Ligi) „veidi tuulutada ja põllule saata“. Aga neid ei saa käsitleda kui alaealisi, vange või süüdimatuid, kellelt tuleks võtta ära iga kodaniku põhiseaduslik õigus. Kindlasti õnnestuks viia sisse säte – a la minister saab küll kohalikel valimistel kandideerida, aga mitte asuda tööle volikokku -, kuid sel juhul saab temast ju peibutuspart. Ja kui parlamendiliige saab ministriks, kas siis tema kahekoosseisuline tööaeg riigikogus tiksub edasi? Ettepaneku tegijate arvates tiksub. Seega pole näiteks Ligil pärast seaduse jõustumist lootustki enne nelja-aastast „pausi põllul“ ministriks saada.

Vähendada riigikogu liikmete arvu ja määrata uueks liikmete arvuks 91.

Raivo Vare tõi esmapäevases usutluses „Terevisioonile“ (ERR, 22.10.2018) välja kõnekad faktid: lähi- ja eeskujuriikide parlamendi liikmete arv miljoni elaniku kohta on näiteks Rootsis 35, aga meil 77. Tõsi, Rootsis elab kaheksa korda rohkem inimesi ja kui juba võrdlemiseks läks, siis India 1,35miljardilist elanikkonda esindab kahekojalises parlamendis 790 saadikut. Kui me võtaksime eeskujuks hindud, poleks meil Toompeal isegi mitte Eiki Nestorit...

Aga nii suurelt ma mõelda ei tihka, miks mitte võrrelda ennast hoopis Islandiga, kus elab 350 000 elanikku ja Alþingis on 63 liiget?

Vähendada riigikogu komisjone ning täpsustada nende pädevust.

Praegu on parlamendis 11 alatist komisjoni ja Euroopa Liidu asjade komisjonis on 17 liiget, kes teevad seal tööd n-ö kohakaasluse alusel. Aga sellel ettepanekul on jumet! Näiteks võiks ühendada keskkonnakomisjoni ja maaelukomisjoni, miks mitte ka väliskomisjoni ja riigikaitsekomisjoni?

Seada sisse riigikogu liikmete tehnilise teenindamise (abide) ja professionaalsete apoliitiliste mittekoosseisuliste nõunike kogu süsteem.

Kaotada riigikogulaste kuluhüvitised, vajadusel tõsta nende palka.

Rahvaasemiku tehniline teenindaja võiks isegi olla, eriti suveperioodil. Aga ma oleksin veidi kõhklev, kui sellega kaasneks osatäitmine suvelavastuses „Kas hakkame seksima?“, kus ühel praegusel rahvaasemikul on kanda kandev roll.

Nali naljaks. Need kaks ettepanekut võiks liita, maksta riigikoguliikmele 5000eurost netopalka ja vaadata, palju neist abilisi värbavad ja liisitud maasturitega Toompea lossi ees poosetavad.

Kuna ettepaneku autorid tahavad viia läbi haldusreformi teise etapi, kus maakondadest saavad kohaliku omavalitsuse üksused, siis milleks meile üldse kahtesid valimisi vaja on? Valimisringkonnad oleksid laias laastus samad ja „kahe tooli seaduse“ tühistamisest ettepaneku autorid isegi ei kõssa. Teisisõnu: kes ei kandideeri riigikokku, on teoreetiliselt sama ebavõrdses seisus nendega, kes plaanivad tuleval aastal üksnes Europarlamenti kandideerida. Aga selliseid uljaspäid peale Andrus Ansipi vist ei leidu.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee