Seisukoht

Seisukoht | Kambakas tehase vastu (9)

Arvo Uustalu, ajakirjanik, 24. oktoober 2018, 18:51
Teisipäeval kogunesid kohalikud Räpinas toimunud rahvakoosolekule, kus pidi toimuma arutelu selle üle, kuidas sobiks sealt kahekümne kilomeetri kaugusele tselluloosivabrik, mida tartumaalased oma kodukandist juba välja piketeerisid.

Ühelt poolt on mõistetav, et keegi ei taha ettevõtet oma kodu lähedusse, kuid teisalt kordub sama skeem kuust kuusse ja aastast aastasse. Sillamäe elanikud ei taha naftarafineerimistehast, tartumaalased ei taha europrügimäge, Väimela elanikud ei taha kanalat, keegi ei taha tuulikuid, keegi ei taha raudteed ja tädi Maali ei taha aia taha kergliiklusteed.

Keegi on alati vastu. Mõistagi teeb otsuse kogukond, omavalitsus ja riik, kuid kurb on, et taoliste rahvakoosolekute puhul ei toimu enamasti mitte arutelu, vaid oponendi demagoogiliste loosungitega vürtsitatud mahategemine.

Nõnda juhtus ka Räpinas. Seepärast pole midagi imestada, et tehast plaaniva osaühingu esindajat rahvakoosolekul ei olnud. Üks üritusel viibinud Räpina elanik tõdes, et kes soovib tulla teisest Eesti otsast kohale, et siis lihtlabaselt sõimata saada. Millegi vastu kokku kutsutud arutelud sageli nõnda aga lõpevadki.

Sattusin kohalikus kaupluses rääkima Räpina elanikuga, kes ütles, et tema ei lähe koosolekule, kuna igalt poolt on tulnud tehase kohta ainult sõimu, mitte arutelu. Et kohale tulevad juba eelmeelestatud inimesed, kellele anna ainult kalaplakat kätte ning tuliselt sõna võtvad spetsialistid on nüüd ka 19aastased volikogu liikmed.

Kas tselluloositehasele Eestis üldse kuskil kohta on, see on teine teema, kuid toimuma peaks ikkagi arutelu, mitte poliitikute, kohalike aktivistide ja mittetulundusühingute kambakas.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee