Kommentaar

Kristina Mänd | Kui hästi maitseb orjatööga kasvatatud banaan? (18)

Kristina Mänd, MTÜ Mondo vastutustundliku tarbimise suuna eestvedaja, 23. oktoober 2018, 17:22
Me naudime iga päev toitu ja muid esmatarbekaupu, mis ei ole kodumaist päritolu. Oleme õnnelikud, kui saame need kaubad kätte odavalt, sageli odavamalt kui kodumaised kaubad. Odav hind paneb meid sageli ostma rohkem, kui jõuame tarbida, ja see põhjustab muu hulgas toiduraiskamist. Odavus tähendab tõenäoliselt ka seda, et toidu kasvatamise ja tootmise eest ei ole makstud õiglast hinda – töölised pole saanud elamisväärset tasu, kasutatud on laps- või orjatööjõudu ning kinni pole peetud keskkonnasäästliku tootmise tingimustest.

Julgen nii väita, sest see seletab, kuidas tuhandete kilomeetrite kauguselt tulev banaan saab maksta vähem kui kohalik õun. Esiteks on midagi nende toodete tootmis- ja tarneahelas teisiti kui Euroopa Liidus või teistes korraliku õigus- ja järelevalvesüsteemiga riikides. Nii banaani- kui ka ananassitootmises on tööliste õiguste rikkumine ja keskkonna kahjustamine väga levinud, nagu teistegi troopiliste viljade puhul.

Teine seletus madalale hinnale on toodete massilisus. Banaanid on 107 miljoni tonniga maailmas enim kaubeldud vili, mida kasvatatakse rohkem kui 150 riigis. Eestis on banaanid õunte ja tsitruseliste järel populaarsuselt kolmas vili. Eestisse imporditi  2017. aastal keskmiselt 14,9 kilo banaane inimese kohta.

Kolmandaks sõltuvad poekettide määratavad hinnad suuresti nende ettevõtete poliitikast ja seepärast on enamikus poodides banaan (kõige populaarsem troopiline vili) väga odav, tihti odavam kui kohalikult toodetud (puu)vili. Kaupmeeste huvides on hoida selle hind madalal, sest banaanid on nende jaoks strateegiline toode, mis kliente poodi tõmbab – kui klient on poes, ostab ta kindlasti ka teisi tooteid, mille hind on kõrgem. Keskmiselt teenivad töölised ainult seitse protsenti banaani müügihinnast, samas kui jaemüüjad saavad sellest viiendiku ja importijad kolmandiku.

Odav hind, üliodav tootmine 

Eesti müüdavad banaanid on peamiselt pärit Ecuadorist ja Colombiast. Nendes riikides kasvatatakse neid vilju peamiselt ekspordiks, mis tähendab, et eesmärk on raha, mitte isevarustatus. Kuna Euroopas tarbitakse kõiksuguseid troopilisi vilju aina enam, otsivad suuremad jaemüüjad ja importijad võimalusi, kuidas kasumi suurenemise nimel kulusid vähendades tootmist suurendada.

Nende kahe eesmärgi saavutamiseks rajavad nad suurtele aladele ärilise eesmärgiga istandusi, seda eriti (varem) väga mitmekesise vihmametsaga piirkondades. Looduslik taimestik hävitatakse ning tohututele aladele istutatakse üksainus kultuur: näiteks banaan, ananass, avokaado, mango vms. Niimoodi luuakse suuri maalappe katvad monokultuuriistandused, mis annavad alguses tõepoolest märkimisväärset kasumit, kuid muld ja taimed ammenduvad kiiresti, mistõttu tuleb sagedasti kultuure vahetada ning mulda toitainetega varustada. Enamik Euroopa banaane (97% sordist „Cavendish“) ongi pärit Ladina-Ameerika monokultuursetest istandustest.

Mitmekesisuse puudumine sunnib kasutama palju putukamürke ja taimekaitsevahendeid. Monokultuuride kasvatamise meetod hävitab terveid ökosüsteeme, ulatudes istandustest palju kaugemale. Pealegi kahjustab see kohalike elanike elu, kuna vesi, muld ja õhk on reostunud. Märkimisväärsed teemad on ka kogukondade ebaõiglased töötingimused, maa sundvõõrandamine, maa ja teiste loodusvaradega seotud omandi- ja haldusküsimused ning jäätmed.

Iga banaanikobara jaoks kasutatavad kotid, mis sisaldavad põllumajanduskemikaalide preparaate ja kaitsevad vilju välismõjude eest, on ainult ühekordseks kasutuseks. Ringlusse võetakse neist vaid väike osa. Ülejäänud jõuavad prügilatesse ja istanduste ümbruskonda. Peale selle visatakse palju vilju ära nii istandustes kui ka küpsemiskohtades ja poodides. „Ebakorrektsed“ viljad (mis ei vasta ELi õigusaktide nõuetele) praagitakse välja ning suure osa neist viskavad kaupmehed ära. Ka tarbija ei kipu poest „mittetäiuslikku“ puuvilja kaasa haarama. Igal aastal raisatakse ELis 89 miljonit tonni toitu. Kalkulatsioonid näitavad, et majapidamiste toidujäätmete vähendamine võib aastas ühe leibkonna jaoks tähendada kuni 600 euro suurust kokkuhoidu.

Muutuste tuules

Selline mudel ei ole jätkusuutlik varudele ega inimestele; tootjale, edasimüüjale ega tarbijale. Arvatakse, et üleilmne rahvaarv suureneb praeguse seitsme miljardi pealt 2030. aastaks kaheksa miljardini ja 2050. aastaks on see üle üheksa miljardi. Seetõttu vajab 2030. aastaks 1,62 miljardit lisanduvat inimest lisatoitu ja 2050. aastaks on see arv 2,38 miljardit. Kui kogu maailm jätkaks praeguste (arenenud riikide) toidutarbimise mustrite harrastamist, peaks taimekasvatustoodang inimkonna toiduvajaduste rahuldamiseks kahekordistuma.

Õnneks tarbijate ja tootjate käitumine muutub ja märksõnad nagu jagatud vastutus, läbipaistvus ja uuenduslikud ärimudelid saavad peavooluks. Eurobaromeetri uuringu järgi ostab 26 protsenti ELi kodanikest tihti ja 54 protsenti  aeg-ajalt keskkonnasõbralikke tooteid. Kvaliteedi ja hinna järel on ELi tarbijate jaoks tähtsuselt kolmas kõige olulisem tegur keskkonnamõju. Umbes 65 protsenti tarbijatest soovib oma toidu päritolu kohta rohkem teada saada, kuid vaid 31 protsenti usub, et toiduettevõtted on toidutootmistavade suhtes läbipaistvad. Peale selle soovib 67 protsenti  tarbijatest, et toiduainetööstus teeks rohkem ära selleks, et inimesi toidu tootmise alal harida.

Euroopa Komisjon seadis suure eesmärgi vähendada 2020. aastaks söödava toidu ära viskamist poole võrra, ning võttis kasutusele meetmed, nagu korralik pakendamine ja märgistamine.  

Sammud õigluse suunas

Äärmuslik käitumine ei ole lahendus: ei pea loobuma kõigest, mis tuleb kaugelt. Samas ei saa jätkata käitumist, millega toodame ebaõiglust juurde. Kaugus ei tähenda, et me ei vastutaks selle eest, mis toidu päritoluriikides toimub. Kui ostame tarnija, hulgimüüja, kaupmehe või tarbijana ebaõiglaselt toodetud kaupu, siis anname oma valikuga selge sõnumi, et meie meelest on ebaõiglus toidutootmises OK. Selline suhtumine on vale ja isegi kuritegelik, sest puudub surve, mis sunniks kõiki tarne- ja tootmisahela osapooli ning riike suhtumist muutma.

Seega, esiteks – eelistame kindlat päritolu kaupu. Märgised kaupadel (nagu näiteks Fairtrade) annavad meile teada, millistel tingimustel on konkreetne toode valminud ja selle tooraine kasvatatud. Fairtrade'i märgisega toote valimine on lihtne ja konkreetne viis, kuidas mõjutada arenguriikide inimeste elu positiivses suunas. On neid, kes kahtlevad märgiste läbipaistvuses ja mõttekuses. Kui kahtled, siis uuri ja küsi, aga ära kasuta oma kahtlusi selleks, et olla mugav või laisk.

Teine toiduõigluse jalule seadmise viis on selge sõnumi saatmine pakkujale ja edasimüüjale. Tunne huvi, kust ja mis tingimustel on poes müüdav hangitud – see on kauplusele signaal, et sellele tuleb tähelepanu pöörata. Sertifitseeritud toodete pakkumine on selge märk poe vastutustundlikust mõtlemisest ja käitumisest. Kui sinu kodupood neid ei paku, küsi, miks nad seda ei tee. Tunnusta kauplusi, kes selliseid tooteid müüvad – esiteks oma ostuotsustega, aga anna neile ka e-kirja või kas või kassas öeldud hea sõnaga teada, et väärtustad nende käitumist.

Kolmandaks toeta oma tegevusega tööd, mida teevad paljud vabaühendused üle maailma – partnerluse kujundamist tööliste, kasvatajate ja ostjate vahel.

Tarbijatel on võim mõjutada neid, kelle tegevusest sõltub otseselt toidutootjate olukorra paranemine ja toiduõiglus.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee