Maailm

Järvest muistse mõõga välja tõmmanud tüdrukutirts: inimesed ütlevad, et ma olen Rootsi kuninganna 

Toimetas Greete Kõrvits, 19. oktoober 2018, 18:03
8aastane Saga pidi mõõgast paraku loobuma, ent kogub raha, et endale sellest koopia tehaFoto: @guardian / Twitter
8aastane Saga Vanecek tõmbas selle aasta juulis Lõuna-Rootsis järvest välja iidse, 1500 aastat vana mõõga. Tüdrukust sai vaat et printsarthurlik tegelane, kelle internetirahvas suisa Rootsi uueks kuningannaks ristis. Arthuri legendi järgi käskis vana kuningas ju mõõga järve tagasi visata... The Guardiani ajakirjanik istus Sagaga maha ja palus tüdrukul lugu oma sõnadega rääkida.

Igal suvel lähme vanemate ja kuueaastase vennaga suvilasse Vidösterni järve ääres Lõuna-Rootsis. See pole sealt kaugel, kus me elame. Mulle meeldib rannas liivalosse ehitada või lutsu visata ja vaadata, mitu lutsu tuleb. Emme räägib, et tema mängis ja ujus väiksena samamoodi.

Mina kahlasin vees ja vesi oli mu naha vastas väga pehme ja värskendav. Natuke jahe, aga mitte liiga külm. Mõnus tunne, sest muidu paistis päike ja oli jube kuum. Issi palus, et ma natuke kiirustaks, et ta saaks minna jalkafinaali vaatama. Aga mulle meeldib asju rahulikult võtta, nii et ma ei teinud issist välja.

Ma roomasin järves ringi, otsisin kive, millega lutsu visata, kui tundsin käe ja põlve all, savi ja liiva sees mingit kõva asja. Sikutasin selle välja ja sain aru, et see oli midagi muud kui kivid ja oksad, mida muidu leiab. Üks ots oli terav, teises otsas oli käepide, niisiis osutasin sellega taeva poole, panin teise käe puusale ja kuulutasin: „Papa, ma leidsin mõõga!“

Mina tundsin end nagu sõdalane, aga issi ütles, et nägin hoopis Pipi Pikksuka moodi välja. Mõõk oli väga krobeline ja kõva ja määris mu käe mingi öka pruuni roostega ära. See hakkas ära painduma ja issi plätserdas minu juurde ja käsutas, et ma pean laskma temal seda hoida. See oli minu mõõk ja ta tahtis seda ära võtta! Lõpuks ikkagi andsin talle.

Jooksin mamma ja vanaema ja teiste sugulaste juurde, kes kõik väljas istusid ja fika't pidasid - see on rootsi keeles istumine kohvi ja küpsistega. Ma karjusin: „Leidsin mõõga, ma leidsin mõõga!“ Issi läks seda meie naabritele näitama. Nende pere on meie külas kauem kui 100 aastat elanud ja nemad ütlesid, et see näeb välja nagu viikingimõõk. Issi seda jalgpalli lõpuks ei vaadanudki.

Mõõk, mille Saga järvest tõmbas, kippus kohe kõveraks painduma, õnneks jäi siiski ühte tükkiFoto: AFP PHOTO / JONKOPING COUNTY MUSEUM

Kui ta seda ühele arheoloogile näitas, oli see öelnud, et tal tuli kananahk peale ja et see mõõk peab vähemalt 1000 aastat vana olema. Tegelt nad nüüd arvavad, et see on 1500 aastat vana, vanem kui viikingite aeg. See naine ütles, et see on „sensatsiooniline“ ja et Skandinaavias pole midagi sellist varem leitudki ja et äkki ma leidsin selle tänu sellele, et seekord nii madal vesi oli. Ta käskis mul lubada, et ma kellelegi ei räägiks, sest tema ja teised arheoloogid tahtsid vaadata, kas järve on midagi veel maetud. Nad ju ei tahtnud, et keegi teine tuleks ja aarded üles korjaks.

Ei olnud üldse raske saladust hoida. Aga ühele oma parimatest sõpradest, Emmyle, talle ma rääkisin ja nüüd ma tean, et saan teda usaldada, sest tema ei rääkinud kellelegi. Välja arvatud oma vanematele, aga nemad lubasid ka, et ei räägi kellelegi, nii et sellega on okei.

Sellel kuul tulid arheoloogid lõpuks ometi ülejäänud järve läbi otsima ja leidsid sõle, mis on sama vana kui minu mõõk, pluss veel 18. sajandi mündi. Siis tegid nad sellest uudise ja ma tohtisin lõpuks ometi koolis kõigile rääkida. Tulin kehka tunnist tagasi ja tahvlil seisis „Saga mõõk“ ja kõik oli õhupalle täis ja kogu klass sai jäätist süüa.

Ma pidin mõõga kohalikule muuseumile andma. Issi selgitas, et mõõk on osa ajaloost ja selle jagamine teistega on tähtis. Mul oli moss olla, et see ära võeti, aga samas jee! et teised seda näevad. Ma tahaks raha koguda, et lasta mõõgast koopia teha ja siis see endale jätta.

Internetis ütlevad inimesed, et ma olen Rootsi kuninganna, sest kuningas Arthuri legendis andis talle mõõga üks naine järves ja see tähendas, et temast saab kuningas. Mina ei ole naine - ma olen ainult kaheksa - aga tõsi jah, et leidsin mõõga järvest. Ma ei oleks vastu, kui saaks ühe päeva kuninganna olla, aga tegelt tahan ma suurena loomaarstiks saada. Või näitlejaks Pariisis.

Iga kord kui ma nüüd järve ujuma lähen, vaatan ringi, et mida võiks veel leida. Siuke tunne, et äkki see järv on natuke nagu võlujärv. Mina küll tundsin sellel päeval natuke võluväge.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee