Kommentaar

Eerik-Niiles Kross | Baltisakslasteta oleksime mongolite mõjutatud Moskoovia osa (111)

Eerik-Niiles Kross, Harvardi ülikooli stipendiaat, 19. oktoober 2018, 17:30
Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik
Üks mu sõber, nimetame teda Gustaviks, istus ilusa sügisilmaga Pirital kodu lähedal pargipingil ja ajas oma naisega juttu. Gustav on ligi 80. Ta räägib ehtsat baltisaksa keelt ehk baltisch'it, õppinud kõrvale äratuntavat meresoolast saksa murret, mis kõlab nagu helin kadunud maailmast. Üks kena Pirita poiss kuulis vanapaari võõras keeles rääkivat ja tundis ebaeestiliselt huvi, et kaua külalised on Eestis olnud.

„Hmm, me oleme siin olnud kaheksasada aastat,“ vastas Gustav, „kuidas saame aidata?". Gustavi esiisad on olnud mitme Eesti linna asutajate hulgas. Gustav ise on sündinud mõni aasta pärast baltisakslaste ümberasumist vist praeguses Poolas, aga isade maa tõmme oli nii tugev, et otsustas vanuigi koju tagasi tulla. Tuligi. Gustavi-suguseid on kahjuks ainult käputäis.

Vähemuste hävitamine

Kui Eesti Vabariik II maailmasõja alguskuudel järkjärgult oma iseseisvust kaotama hakkas, langes Hitleri ja Stalini tehingu ohvriks lõpuks mitte ainult meie riiklus. Eesti eliidi ja traditsioonide hävitamise kõrval või sellega koos üritati sihilikult ja põhjalikult hävitada kõigi meie vähemuste kultuur.

On tähelepanuväärne, et suursaksluse eestvõitleja Hitler ja suurvene terrorist Stalin olid need, kes tegid kahepeale pikaks ajaks lõpu nii euroopalikule, demokraatlikule, haritud, energilisele saksa kui vene kultuurile Eestis. Molotov-Ribbentropi pakti üks tehinguosa oli, et „sakslased“ saavad venelaste sissetungi eel Eestist lahkuda.

Eestis ja Lätis elavad baltisakslased olid tegelikult selleks ajaks meie ühiskondade loomuliku osana toimivad, kohalikku keelt rääkivad, Eesti ja Läti kodakondsusse kuuluvad inimesed. Eestis elas 1939.aastal umbes 16000 baltisakslast. Valdav osa neist asus oktoobris ja novembris 1939 ümber Saksamaa poolt määratud aladele, enamasti Poolas. Lätist lahkus ümberasumise käigus umbes 48000 inimest.

Palju on arutletud küsimuse üle, kuidas ikkagi lahkus ligi tuhat aastat siin maal elanud rahvas mõne nädala jooksul peaaegu nagu üks mees. Vaieldud on, kas põhiteguriks oli hirm bolševike sissetungi ees või Hitleri kutse, mida võis käsitleda käsuna. See arutelu on üsna mõttetu. Nii nagu suurel osal eestlastest oli ka baltisakslastel, neil eriti, kaks valikut: Saksamaale või Siberisse.

Septembrist olid Stalini ultimaatumi alusel Eestisse sisse marssinud Punaarmee üksused. Käes oli nn baaside ajastu ja on selge, et siinsetel sakslastel oli oma Berliini kontaktide kaudu saabuvast parem ettekujutus kui isegi Eesti valitsusel. Eesti-saksa rahvussuhted oli 1939 aastaks küll mahenenud, baltisakslased oli kunagisest valitsevast vähemusest muutunud rikastavaks, osalt ikka veel kibestunud, kuid valdavalt taaspanustavaks rahvusgrupiks.

Eesti sakslased olid pärast Balti hertsogiriigi loomise katset oma Balti rügemendiga võidelnud vapralt Vabadussõjas erinevalt Läti sakslastest, kes valdavalt Läti iseseisvuse vastu astusid. Balti rügement oli paljude arvates 1919.aastal kõige võitlustahtelisem Eesti üksus.

USA sõjalise missiooni juht kolonel Gade, kes külastas Balti rügementi Narva rindel 1919 ja kirjutas oma aruandes: „Baltisaksa rügement, vähenõudlik, Eesti armee umbusaldusega koheldav võõraslaps... aga bolševistlik vaenlane oli kõigil ühine ja veidi üle 800 baltisakslase, nende seas hulga aadlikke, moodustasid vana Vene kaardiväe oobersti von Weissi juhtimisel oma pataljoni. Nad olid paigutatud Narva rinde kõige ohtlikumasse lõiku... Iga nägu tunnistas aadellikku päritolu ja vana, õilsat rassi. /…/  Kui mõne eriti hea välimusega lihtsõduri kohta küsimus esitada, sai vastuseks kuulda Põhjamaa kroonikate lehekülgedel esinevaid kuulsaid nimesid. /.../  Nad kandsid oma relvi ja närusid sama rõõmsalt, kui nad olid minevikus tantsinud ja mänginud. Halvasti sobivaid riideid kanti niisuguse elegantsiga, nagu oleksid need hästi istuvad sõjaväevormid. Nad ajasid bolševikke sama jahimehekirega taga, nagu nad olid oma kodumetsades küttinud suuri pruunkarusid.“

Poolpunaste maareform

Pärast Vabadussõda konfiskeeris Eesti vasakpoolsetest domineeritud riigikogu nn maareformiga suure osa baltisakslaste maad. Mõisad võeti ära või jagati tükkideks. Nii Päts kui Tõnisson olid muide seesuguse maareformi vastu, Eesti sõduritele lubatud maa oleks saanud võtta ka riigimaast ja maareservist, ent „ajaloolise õigluse“ janu oli liiga suur.

Samal ajal kui Balti rügement rindel bolševikke jahtis arutasid kohalikud poolpunased Toompeal nende maade äravõtmist. 1920ndad oli baltisakslastele raske aeg. Majanduslik võim oli paljus kadunud, poliitilisest võimust rääkimata. Ent nad kohanesid, aktsepteerisid ja lõid kaasa.

Näiteks Herman Salza, oma nimekaimust Saksa ordukõrgmeistri järeltulija, sai 1923 Eesti mereväe ülemaks ja kontradmiraliks. Werner Zoege von Manteuffel, kuulus välikirurg ja professor, sai Eesti kaitseväe meditsiiniteenistuse ülemaks ja Eesti kindraliks, inseneriväeinspektorina teenis aastani 1939 kindralmajor Voldemar-Viktor Rieberg, kelle juhtimisel arendati välja pioneeri- ja sidevõimekus. Ratsaväe inspektor ja kaitseministri käsundusohvitser oli piiskop Alberti järeltulija Eesti kolonel Arthur von Buxhoeveden, Dietrich von Buxoeveden oli samas sõjaväe gaasikaitseteenistuse ülem jne.

1905. aasta enamlaste ja ohranka agentide provotseeritud mõisate põletamine oli kaasa toonud ajutise lõpu eesti ja baltisaksa poliitiliste ringkondade koostööle. Kuid maareform rahuldas suuresti eestlaste ihaluse „oma maa sakslastelt tagasi võtta“ ja baltisaksa kultuurautonoomia, baltisakslaste esindatuse riigikogus ja saksakeelse kultuuri jätkumine Eestis olid 1939. aastaks eesti-saksa kohalikud pinged suuresti maandanud. Natsi Saksa - Nõukogude Vene sobing muutis kõik. Üks aasta nõukogude okupatsiooni justkui tühistas mentaalselt „700 aastat orjaööd". Vanadest rõhujatest ja vaenlastest said saatusekaaslased.

Uus nõukogude okupatsioon proovis kõigest hingest baltisakslasi taas rõhujateks propageerida. Enamasti see ei õnnestunud, kui ametlik ajalookirjutus välja arvata, pigem õnnestus nende rolli Eesti ajaloos maha vaikida ja unustama panna, sest lõpuks oli meil omi muresidki küllalt.

Järgmisel aastal täitub 80 aastat eestisakslaste ümberasumisest. Vanad põlvkonnad, kes eesti keelt rääkisid, on suuresti mulla all. Ent Saksamaal tegutsevad edasi Baltisaksa ühingud, üliõpilasorganisatsioonid ja teadusseltsid. Paljud baltisakslased on teinud karjääri Saksamaa riigiteenistuses.

Nii olid näiteks ühel hetkel 1970ndatel Saksa suursaadikud nii Washingtonis kui ka Moskvas Eestis sündinud ja rääkisid eesti keelt. Praegune NATO luureülem Arndt Freytag von Loringhoven on Saaremaa juurtega ja külastab tihti kodumaad. Eestil on baltisakslaste näol tohutu kasutamata ressurss, mida tuleb teadvustada, hoida ja arendada.

Kui kevadel saab Eesti uue valitsuse, tuleks ümberasumise mälestuseks ära teha üks väike, ent oluline samm baltisakslaste kodumaa-seose säilitamise nimel. 1939.aastal pidid ümberasujad loobuma Eesti kodakondsusest. Seetõttu ei peetud 1992. aastal Eesti kodakondsuse taastamisel neid ja nende järeltulijaid Eesti kodanikeks. Ometi on Eesti välisesindused Jaaksoni, Torma jt juhtimisel kogu okupatsiooni aja pidanud baltisakslastest Eesti kodanikke jätkuvalt Eesti kodanikeks ja andnud neile soovi korral Eesti passe.

Kodakondsusest loobumine oli objektiivselt sunniviisiline ja osa Molotov-Ribbentropi pakti järelmitest. Kui me neid järelmeid õiguslikeks ei pea, miks siis ainsana seda? Eesti vabariik peaks andma Eesti baltisakslastele ja nende järeltulijaile võimaluse soovi korral Eesti kodakondsus taastada.

See ei tooks kaasa massilist passidevõtmist ja ei tähendaks sakslaste varanduste tagasitaotlusõigust, vaid lihtsalt kinnistaks mitmekümne tuhande inimese seost vana kodumaaga.

Oleks samm, mis avardaks Eesti haaret, kultuurilist ja inimlikku mõõdet ja taastaks „ajaloolise õigluse". Seekord nii Eesti kui eestisakslaste huvides. Äsja Saka mõisas Tõnis Kaasiku poolt avatud ümberasumise mälestusmärk on imeilus. See kujutab avatud aknast välja lendavaid linde. Hoiame selle akna lahti. Sest ilma baltisakslaste panuseta oleks ka siin maal täna mongolite mõjutatud Moskoovia osa.

111 KOMMENTAARI

m
M.Närep 28. oktoober 2018, 10:02
Ei tasu arvata et siiatulnud Sakslased oleksid Eestlaste esivanematelt maad ostnud. Teiseks ei tasu unustada genotsiidi (habaja lähedal) kus vinguga t...
(loe edasi)
m
ma olen ka ajalugu õppinud, 23. oktoober 2018, 22:12
kui ristisõdijad poleks türklasi Roomast välja ajanud oleksime praegu osmanite mõju all.
Loe kõiki (111)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee