Repliik

Vastukaja | Kahe passi omanikud pole mugavuspagulased (59)

Airis Meier, 19. oktoober 2018, 17:34
Foto: Teet Malsroos
30. septembril kirjeldas Laur Uudam Õhtulehes oma seisukohta, millega lahterdas topeltkodakondsed mugavuspagulasteks (tegelikult oli juttu küll mugavuskodanikest – toim.) Näiteks kirjutas ta, et kaks passi on mõnus variant tarbida korraga kahe riigi poolt pakutavaid hüvesid. Samuti ei uskuvat topeltkodakondsed Eesti riigi püsimisse. Mina küll ühtegi sellist ei tea. Küll aga tean ma seda, et neid, kes Eesti riigi püsimisse ei usu, leiab laialt ka Eestimaa pinnalt.

Algatasin Facebookis grupi „Õigus jääda eestlaseks“ selleks, et koondada inimesi, kellel või kelle lastel on topeltkodakondsus ja kes siiski tahavad Eestiga seotud olla. Peamine viis, kuidas topeltkodakondsus tänapäeval saadakse on see, et lapse ühel vanemal on üks, teisel aga teine kodakondsus, täpselt nagu minu lastel, kelle isa on hollandlane. Mina olen seisukohal, et Eesti ei peaks selliseid inimesi 18.aastaseks saades panema valiku ette, kumba riiki ta rohkem armastab.

Samal teemal

Argument, et topeltkodakondsus võetakse hüvede saamiseks, ei pea vett. Seadustes seisab üsna selgesti kirjas, et hüvesid (lapsepuhkus, vanemapalk jne) saavad riigi residendid ja kodakondsusega pole siin mingit seost. Ainus hüve, mida „Õigus jääda eestlaseks!“ grupi liikmetel välja tuua oli, oli uhkus olla eestlane, võimalus osata seda keelt ja saada osa kultuurist.

Aga räägime mugavusest konkreetselt. Üks grupi liige kirjeldab, kuidas tema laps läbib Eesti kooli programmi kaugõppes ning teeb seda lisaks välisriigi kooli programmiga paralleelselt. Seda selleks, et mitte juuri kaotada ja jätta võimalus tagasi pöörduda. Lastele võõras keskkonnas keele, juurte ja kultuuri edasiandmine on aega ja närve nõudev töö - sugugi mitte mugav - nii lastele kui vanematele.

Ühe teise „mugavuspagulase“ lugu on justnagu ajaloo õpikust. Annan selle lühendatud variandina edasi: „Olin 2-aastane, kui natsi-Saksamaa meid Eesti küljest lahti kiskus. Meid sunniti jääma Saksamaale. Peale sõja lõppu olime kodakondsuseta isikud Saksa põgenikelaagris kuni Austraalia meid vastu võttis ja asüüli pakkus. Nõukogude Liit üritas paljusid meist tagasi suunata, aga me keeldusime tagasi pöördumast Nõukogude Liidu rüppe. Tänu minu vanaisale, kes töötas Austraalias riigifirmas, saime lõpuks Austraalia kodakondsuse. Kui Eesti sai taas vabaks, ei jõudnud me ara oodata, kuna taas Eesti kodanikeks saame. Ka minu lapsed võtsid Eesti kodakondsuse. Nüüd aga olen kurb. Ma ei taha, et mu oma isamaa mul südame seest kisuks“.

Mitte keegi ei jõua kokku lugeda neid tunde, mida on väljaspool Eestit elavad eestlased eestluse toetamise, Eesti riigi, selle kultuuri promomise ning oma laste eestlaseks kasvatamise peale kulutanud. Nende laste peale ei ole Eesti riik kulutanud sentigi. Kui aga need lapsed nüüd kaotavad kodakondsuse, siis Eesti riik kaotab noored kodanikud. Tuleks läbi mõelda, mis on täpsemalt julgeolekurisk ja mis on julgeoleku tagatis.

„Ma ei ole eriti tugev matemaatikas, aga mulle on alati tundunud, et miljoniline elanikkond on jube väike”, kirjutab üks grupi liige. Ta lisab: „Samas näib suure hulga poliitikute ja kaaskodanike suhtumist vaadates, et meil rahvast, kui palju. Välismaal elavad eestlased ei sobi, eestivenelased ei sobi, seksuaalvähemuste lapsed ei sobi... Ja eks meil ju suur rahva arv ka - praagime siis pool välja. Mulle meeldiks, kui minu pojad võiksid tulevikus elada teadmises, et on Eesti kodanikud mitte sellepärast, et riigil puudub võimalus neilt kodakondsus ära võtta, vaid sellepärast, et riigi jaoks on nad ka meie inimesed.“

Ennast patrioodiks võib pidada vaid see, kes tervet Eestit armastab, olgu see lähedal või kaugel.

Loo autor on topeltkodakondsuse teema kergitanud Reformierakonna välissekretär.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee