Uudised

Keeleline ja meeleline Helju Vals 

Sandra OTSUS, 18. märts 2000, 00:00
Kes armastusega oma tööd teeb, see ei väsi. Õpi- ja lustiraamatu “Pipart keele peale” presentatsiooni järel keeleleedi nime saanud Helju Vals tasandab häält: “Aga minu perekonnanimi on keeleliselt vale. Vigane!” Nimedel, räägitakse, on inimese saatuse üle tugev võim.

Helju peatse saabumise tunnusmärgiks on tema käekott, mis Postimehe reklaamiosakonnas kannatlikult omanikku ootab. Helju jõuab eelmiselt kohtumiselt majja täpselt lubatud ajaks, end käigupealt üleriietest vabastades ning toole nihutades.

“Ma saan aru - sul on mingi mure.” Ütleb seda väga usalduslikult, teema arenduseks. Helju kompab: on see intervjuu või peaks ta ise midagi kirjutama. Toimetuse avaral eesruumil, kunagisel suitsutoal, on hea akustika. “Õhtulehele?” Helju hingest tulev karjatus jääb lae alla rippu.

Meeleline keeleline sulab siiski. Eesti keel paneb raudse leedi silmad särama. Teisipäevane emakeelepäev, oh jah, ta haarab mu näppude vahelt kirjutusvahendi ja sehkendab midagi märkmikusse. Helju Vals oli sel päeval Alatskivi keskkoolis. “Ma võtsin neile loosungi ühes, võid kirja panna!”

Avalikuks saanud mõistus

Helju ei esita retoorilist küsimust, mis saab eesti keelest näiteks kümne aasta pärast. “Ma ei dramatiseeri olukorda, mulle ei meeldi eesti keele üle oiata.” Ta hääl tõuseb paari oktaavi võrra. Käsi raksatab energiliselt lauale.

Meil, eestlastel, pole vaja karta ohtu läänest ega idast. “Kõige suurem oht on meis endas. Keeletarvituse lõtvus on meie hädade nimi.”

Keel on avalikuks saanud mõistus. Keeleleedi nime andis Heljule Ivi Drikkit, Helju ise selle nimega ei mängi. “Kas sa lugesid, mis nad minu kohta kirjutasid? Jube ja armas inimene. Oh, see on nii ilusasti öeldud.” Helju häälest võib tabada, et tal on hea tuju. Lopsakal lepatriinul tema pluusikrael on kuus täppi.

Loidus ja stamp suretab keele

“Kõige vähem talun ma isikupäratust. Ma võin andestada isegi teatud konarusi, grammatikavigadest on võimalik lahti saada. Kui aga sisu pole?!” Sekund hiljem kõditavad Helju hallid juuksed mu nina, ta on peaaegu mu süles. “Naisajakirjanikud on mu käes nutnud!” Helju Vals ei kannata silmaotsaski maitselagedust ega litsrealismi. Lõdva sulega naised on olnud Helju Valsi raudses haardes.

“Hingetus ja keeleline mõistmatus - pane kirja! - on need, mis keelt vaesemaks teevad.” Heljus tõstab pead kärsitus, kirjutusvahend vahetab taas omanikku. “Grammatik võid sa olla, aga stilist pead sa olema.” Tervitusi Nekrassovilt, keeleajakirjanik teeb viite temale. Puust lepatriinu pluusikrael liigutab.

Helju sõrmed löövad laual tantsu. 47 aastat punast pliiatsit sõrmede vahel hoidnud keeletoimetaja on jätkuvalt heas vormis. “Kui ma midagi üldse kartnud olen, siis istuvast eluviisist tulenevaid tüsistusi.” No ei. Helju sportlik vorm ja sale keha annavad tunnistust keeliku tervislikust eluviisist. Terve maja teab, et teisipäeviti ja neljapäeviti läheb Helju varem ära. Ajalooline tõde - Helju käib võimlemas. Vaba aja sisse ei mahu raadio ega televisioon, sest Helju ei arva nendest suurt midagi. “Raadio, see on tehisväljaanne. No kuulge, nad võiksid lisaks sellele, et nad pead ei kammi, vähemalt oma hääle puhtaks köhida.”

Televisioonist rääkimine võtab Helju puristama. Ta ei varja põlgust: “Reporter ei käi ainest üle, vastajad on küsijast targemad.” Ja Helju turtsub taas. Ja kuulutab üle terve maja: tema lemmik on Luup. Helju suust vallandunud sõna saab seitse “u”-d. Ajakirjanduses maad võttev keeleloidus ja mõttestamp panevad Helju toolil hüplema. Keeleajakirjanik teeb möönduse: mitte kõik kirjutajad pole rumalad, lihtsalt osa neist pole võimelised end arusaadavalt väljendama.

“Maainimeste keelekasutus on rikkumata ja see on nauditav,” tunnistab Helju Vals, kes jaanuaris sai maha oma esimese raamatuga - “Pipart keele peale”. Pipart puistab pärlipüüdja sellise elegantsiga, et vürtsitatud paladest ei maksa ühelgi lugejast ajakirjanikul maohaavu peljata.

Kes on keeleleedi Helju Vals?

Nasta Pino, ajakirjanik: “Kohtusime Heljuga aastal 1959. Olin siis noor ja andekas ajakirjanik Elva rajoonilehes. Helju analüüsis lehte, andis pähe ja kõik oli ilus.

Äärmiselt põhjalik inimene, oma tööst innustunud emakeele-eestvõitleja. Tänu temale on Postimehe keel olnud aastakümneid korrektne. Seda on hea lugeda ja kõrval mõnus kuulata, kui keegi ette loeb.

Eesti keel on praegu alla kistud, eestlane häbeneb oma emakeelt. Ütleme okei ja see iseenesest määrab kogu suhtumise. Helju-suguseid keeletoimetajaid kuluks täna väga paljudesse toimetustesse.

Ingrid Tähismaa, Kroonika peatoimetaja: “Helju Vals? Hea emakeele tundja, andunud keelekoristaja. Omal ajal käis ta Kroonika toimetuses meie keelest rääkimas. See tekitas kirjutajates väga palju pingeid, oli solvumisi ja nutmisi. Inimesena on Helju Vals muhe, hea huumoritajuga. Vaatamata oma ääretult avameelsetele otseütlemistele on tal hea süda.”

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee