Kommentaar

Kari Käsper | Sõnavabadus versus laim sotsiaalmeedias (14)

Kari Käsper, Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja, 16. oktoober 2018, 17:47
See pole enam uudis, et internet ja eriti sotsiaalmeedia on ühiskondlikku suhtlust lühikese ajaga väga põhjalikult muutnud. Nagu iga tehnoloogia, võimendab see nii head kui ka halba.

Plusspoolele tuleb kanda suhtluse demokratiseerimise: oma arvamust saavad väljendada ning ideede kandepinda katsetada kõik, kes seda soovivad. See on lihtne ega nõua palju ressursse. Kadunud on ajakirjanduse kui väravavalvuri filtreeriv roll. Muuseas aitab sotsiaalmeedia esile tuua ja organiseerida gruppe, nagu näiteks feministid Virginia Woolf Sind Ei Karda grupis. See aitab ka välja tuua ühist headust, näiteks kui levitatakse infot hädasolijate kohta ning otsitakse ühiseid lahendusi ühiskonna probleemidele.

Paraku ei ole suhtluse kolimine sotsiaalmeediasse toonud ainult positiivset. Lihtsam on sõnadega teistele haiget teha: alates vaenu õhutamisest kuni solvangute ja lihtlabase sõimuni. Kui vaenu õhutamise sihtmärk on tavaliselt terved ühiskonnagrupid, siis solvatakse ja laimatakse eelkõige konkreetseid avaliku elu tegelasi, kes oma tegemistega sagedasti meedias figureerivad või oma töö tõttu sõna võtavad. Olgu need poliitikud, näitlejad või keegi muu.

Sõnavabadus pole piiramatu

Väljendusvabadus kaitseb samuti väljendusi, mis šokeerivad, solvavad või häirivad elanikkonda või osa sellest. Eelkõige seetõttu, et teisitimõtlejaid tuleb demokraatias hoida, sest nende ideed ja mõtted pakuvad ühiskonnale erinevaid arenguvariante, mille vahel valikuid teha. Vabadus tähendab, et tuleb taluda ka vastumeelseid arvamusi, ja see on eriti oluline väikeses riigis, kus kogukonna surve üksikisikule on suurem. Ka väljendusi, mis pole tehtud kuigi viisakas vormis, on vajalik taluda, et mitte liigselt piirata arutlejate ringi.

Ajalooline kogemus on näidanud, et tsensuur loob pinnase kõigi inimõiguste piiramisele, sest väljendusvabaduse puudumisel ei saa inimõiguste rikkumistest teada anda. Seega on sõnavabadusel oluline roll ka teiste inimõiguste tagamisel.

Samas on väljendusvabadusel siiski teatud piirid, isegi kui tegu on laia ulatusega inimõigusega. Sellistes olukordades võib proportsionaalselt ja vajaduse korral piirata või karistada väljendusi, mis põhjustavad kahju. Näited sellest on toodud Balti riikide inimõigusorganisatsioonide koostöös valminud inimõiguste giidis. Need on eraelu puutumatuse rikkumine, laim, vaenukõne, nilbus, pornograafia, avalik kord, riigi julgeolek, salastatud teave, ärisaladus või autoriõiguse rikkumine.

Väljendusvabadust võib piirata ka seetõttu, et võimaldada teistel kasutada sama õigust. Kui sõnavabadust kasutatakse kuritahtlikult teiste inimeste ähvardamiseks või vaigistamiseks, siis jõuame varem või hiljem olukorda, kus avalikus debatis osalevad vaid need, kes on valmis mõnitamist ja solvamist taluma ning kes ei esinda ühiskonna mitmekesisust. Ühiskondlik arutelu kannatab, kui selle monopoliseerib kõvahäälne vähemus, kes kõik mittenõustujad sopaga üle valab. Väärt ideed lähevad ühiskonna jaoks niimoodi kaduma ning jääme kõik selle võrra vaesemaks.

Tõsi on, et avaliku elu tegelased peavad taluma enamat kui teised inimesed. Nende suhtes on avalikkusel põhjendatult kõrgem huvi, sest neil on suurem mõjuvõim kui üksikisikutel. Poliitik, kes kandideerib rahvast esindama ja võimu täide viima, peab aktsepteerima, et tema suhtes ollakse kriitilisemad, ning et ka tema eraelu vastu on suur huvi. Sama kehtib näitlejate või muusikute suhtes, kes on oma käitumise või väljaütlemistega paljudele teistele eeskujuks.

Samas ei tähenda see, et esitada saab täiesti valesid väiteid, vaid neil peab olema minimaalne faktiline alus. Selle puudumine võib ka avaliku elu tegelase laimamise eest tuua kahjunõude, nagu näitas näitleja Marika Korolevi juhtum.

Anonüümsust ei peaks kaotama

Esmalt vastutab oma sõnade eest igaüks ise. Seda ka netis ja ka juhul, kui alguses näib inimene anonüümsena. Nagu Korolev näitas, ei pruugi anonüümsena näimine tegelikult anonüümsust tagada. Tema tehtu on oluline signaal selle kohta, et sotsiaalmeedias kehtivad samad reeglid kui mujal: kui laimata ei tohi offline'is, tuleb selle eest vastutada ka siis, kui laimatakse online'is. Viimane võib olla hullemgi, sest levib kiiremini ja kaugemale. Korolevi tasub tunnustada ka selle eest, et ta ei avalikustanud enda laimajate nimesid, vaid algatas oma õiguste eest seistes olulise ühiskondliku diskussiooni.

Anonüümsus ei ole muidugi tingimata halb. Internetis aitab anonüümsuse kilp kaitsta jälituse eest ning võib toetada väljendusvabaduse kasutamist. Eestiski näeme, et sotsiaalmeedias öeldakse üpris räigeid asju ka oma nime ja näopildiga, nagu juhtus selle mehega, kes soovitas Facebooki arutelus oma isa kritiseerinud tütrel ja võrdõigusvolinikul ennast üles puua. Seega ei peaks lahendus olema anonüümsuse kaotamine ja üleüldine identifitseerimiskohustus.

Laimava või vaenu õhutava kommentaari autor ei pruugi aru saada, et ta põhjustab oma tegevusega kahju ja kannatusi. Sotsiaalmeedia eesmärk on kütta üles emotsioone, et hoida kasutajaid leheküljel ning seega neile rohkem reklaami näidata. Nii võib juhtuda, et inimesed ütlevad asju, mida nad tegelikult tõsiselt ei mõtle, või mida nad näost näkku kohtudes ei ütleks. Siin aitaks tõenäoliselt näiteks see, kui jäetaks võimalus oma kommentaar kustutada või oleks mingisugune jahtumisperiood, mille jooksul inimene saaks avaldatud teksti muuta või täiendada. Samuti tasuks kaaluda võimalusi, kuidas kahjustava väljenduse autor lihtsalt vabandada ja kahju heastada saab.

Teiseks on vaidluse all olnud veebilehtede omanike vastutus kasutajate loodud kommentaaride eest. Arutatud on seda, millistel tingimustel Perekooli foorum, Facebook või Õhtuleht vastutavad oma kasutajate loodud sisu eest: kas neid tuleks käsitleda kui lugejakirju, mille avaldamise eest väljaanne vastutab, või pigem mitte. Euroopa inimõiguste kohtu praktika on jõudnud just Eestit puudutavas Delfi kaasuses selleni, et haldajad vastutavad juhul, kui nad pole piisavalt palju teinud selleks, et laimavat või muul viisil ebaseaduslikku materjali kiiresti pärast postitamist eemaldada, ning samas teenivad sellelt raha.

Seega peaks vähemalt kasumile orienteeritud portaalid investeerima kasutajate loodud sisu modereerimisse, et eemaldada sobimatu sisu. Vaenu õhutamine ja laim vohab eelkõige siis, kui portaalid oma kohustusi tõsiselt ei võta. Samas ei pruugi portaalidel olla head arusaama sellest, milline on väljendusvabadusega kaitstud sisu, ning seetõttu võidakse kustutada rohkem kui vaja ja jätta alles see, mille oleks pidanud kustutama. Seega peaks igal juhul olema võimalik sisu kustutamist või mittekustutamist sõltumatute kanalite kaudu vaidlustada, ning kehtivad reeglid peaksid olema läbipaistvad ja selged.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee