Kommentaar

Igor Gräzin | „Vene küsimus“ (29)

Igor Gräzin, Euroopa Parlamendi saadik, Reformierakond, 14. oktoober 2018, 20:15
See on Konstantin Simonovi 1948. aastal kirjutatud näidendi pealkiri ja sisu oli muidugi padu-stalinlik. Aga hämmastav, et samasugune klišee, ainult tagurpidi - venelased on halvad ja meie kui lääne poliitilise reaalsuse osa, oleme head ja võime mõnitada kõrval-olevat Venemaad kuidas tahes. Alates Urmas Reinsalu ilkuvast nõudmisest Venemaa vastu „kahjud“ kinni maksta kuni lahmiva kriitikani professionaalse ajaloolase, poliitiku ja diplomaadi Mart Helme vastu, kes ühena vähestest (peale minu, muidugi) oskab Venemaa kohta öelda ka midagi tõsist ja sügavat.

Keele näitamine nurga tagant

Muide, Reinsalu pole veel kokku löönud neid kahjusid, mida Eesti ise peab maksma Venemaale, sest meie poolt tekitatud kahju on mõõtmatult suurem. Eesti oli esimene riik, kes tunnustas bandiitide jõuku eesotsas politsei poolt tagaotsitud Vladimir Lenini ja kümnekordse mõrvari Jakov Sverdloviga kui rahvusvahelise õiguse subjekti. Eesti nimetas bandiitidega allakirjutatud diili (olulisim punkt puudutas tsaariperekonna kulla sahkerdamist Londonisse) rahulepinguks (ja bolševikud olid sellega nii rahul, et Lenin ise kiitis seda taevani!).

Soomlased hoidsid sõjaseisukorda pool aastat kauem. Eesti südametunnistusel on seega kümned miljonid GULAGi ohvrid, 30 miljonit nälga surnut Ukrainas, 29 miljonit II maailmasõjas langenut, Venemaa kodusõjas langenud 10 miljonit, lahing-gaasi esmakordne rakendamine oma elanike vastu Tambovis (sada aastat enne Assadit Süürias).

Selle taustal on Reinsalu tegevus Venemaad mõnitav. Kuna olen riigikogu grupi esimehena kohtunud regulaarselt Venemaa suursaadikuga, siis on alati alul olnud veidi ebamugav: ikka ja jälle on Kaljurand, Mihkelson, Mikser, Kersti, Kaja või Jürgen kusagil midagi piinlikku öelnud. S.t. mitte midagi ähvardavat ega rahupakkuvat, vaid sihukest ninni-nänni-naa-naa-stiilis itsitamist umbes nagu keele näitamine nurga tagant.

Aga Mart Helme lause on otsustav: Venemaa pole rahvas, rahvus ega riik, vaid tsivilisatsioon, mille suuruse tajumisega on ka neil enestel raskusi. Tüüpilised vene poliitilised esseed kannavad pealkirjana retoorilisi küsimusi: mida teha? millest alata? mis on Venemaa mõte? kas tööstuslik revolutsioon muudab midagi? milles seisneb vene vaim? vene hing?, kas õigeusk on rahvuse alus või pääste?

Veel mõne aasta eest tegeles Venemaa oma rahvusliku idee määratlemisega umbes nagu Toomas Hendrik Ilveski. Selle vahega, et Venemaal on Jaan Tatika ja Salomon Vesipruuli asemel Mendelejev ja Lermontov ning Rummu Jüri asemel Ostap Bender. Ja selgus, et Venemaal on raskusi isegi selle määratlemisega, mis asi on venelus kui niisugune. Riik - ei ole (sest see on vahepeal kasvanud ja muutunud kümneid kordi), usk ei ole - sest seal on kõik usud budismi ja judaismini välja; keel kah ei ole, sest räägitakse ligi 40 juriidiliselt tunnustatud keelt (pluss sadakond etnilist keelt).

Isegi etniline rahvus ei ole määrav: kaitseminister Šoigu on tuvalane, keskpankur Elvira Nabiullina - tatarlanna, majandusminister Hermann Gref on sakslane ja Žirinovski ütleb , et tema „ema oli venelanna ja isa jurist“. Isegi ajaloo lugu (tõusikute keeles „narratiiv“) on erinev - Siberi vallutamine Jermaki poolt oli progress ühelt poolt ja vabaduse äravõtmine teiseltpoolt. Novgorodi ajalugu aga on täpselt vastupidine Moskoovia omaga. Novgorod oli koos meiega Hansalinn.

Reegel on see: mida rohkemate lausetega rahvust kirjeldatakse, seda väiksem ja ebakindlam ta on. Eesti ajalugu vajab palju lauseid - orjaaeg ja selle erandid, Tallinn kui Hansalinn, ordu  versus piiskopid, Uus- ja Vana-Pärnu tollipiir, 6 erinevat keelt jne).

Ja sellepärast ongi nii, et  Venemaa taasteadvustas oma identiteedi sel hetkel, kui kellelegi meenus Venemaad defineeriv lause: „Puškin see on meie kõik“ (Ehk - Puškin on kõik, mis meil on: „Puškin naše vsjo“, Apollon Grigorjev, 1859). Ehk siis: venelased on need inimesed, kellele on Puškin kas ülioluline või lausa kõik. Meie saame ka selleta hakkama, aga võib mürki võtta, et Kadriorust, kus pole paarkümmend aastat ühtki tõsist mõtet mõteldud ei tule ka mingit riiklik-rahvuslikku ideed.

Mandunud diplomaatia

Ja vaat - nii võimas on meie naaber, kes jääb meile igavesti majanduslik-kultuurilise kooselu partneriks ja kelle suhtes me peame jõupoliitika asjus olema alati ettevaatlikud ja valvel, kuipalju kaljurannad ja mihkelsonid seal oma pisi-diplomaatia asjakesi ka ei õiendaks. Venemaa on meie suurim sõber ja meie suurim oht - alati.

EV välisministeeriumi katsed Krimm vaikselt maha sokutada on valed. Venemaal pole suures pildis Krimmist sooja ega külma. Venemaa võib oma maid müüa ja osta nagu tahab - näiteks müüdi maha Alaska ja tõmbuti tagasi Californiast - s.t. venelased sinna muidugi jäid, aga miskit riiklikku poliitikat seal enam ei aetud. Aga Eestil on: seistes Krimmi eest, seisame me oma riigi ja maa eest, mida venelastel kah vaja ei ole, aga - meil on!

Lühidalt siis: nagu Helme ütles - Venemaa on meie kõrval seisev tsivilisatsioon. Ja me oleme suhelnud ja suhtleme temaga ka edasi. Teadmises, et meie mandunud diplomaatia ja odavavõitu valimistrikid on viisaka inimese poolt vaadatuna - piinlikud.

Kõik nad kaovad varem või hiljem - välisministritest saavad vallavanemad, mõttekodalastest kinnisvaramaaklerid või kasvõi ajakirjanikud. Aga meie suhted Venemaaga jäävad - üheltpoolt armastusega ja teisalt hirmu ja ettevaatusega, s.t. just nii, nagu peakski olema.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee