(Anton Gvozdikov / Alamy)

Suur oli minu üllatus, kui jätsin lauale ripakile ajalehed ja teate, mida teismelised (õppemaksuga eliitkoolist, keskmine hinne min 4,7) lugesid? Horoskoope. Põhjalikult. Kõiki. Vabas Eestis kasvanud noorus, kes sõltub trendikatest käibetõdedest?

Mitte miski muu nende jaoks uudisekünnist ei ületanud. Kas me sellist Eestit tahtsimegi? Üks neist toitub väidetavalt ainult kolmest toiduainest, millest üks on friikartulid ja teine jääkohv, kolmas läks meelest. Teine on otsustanud tarbida ainult veganitoitu (selles kodus on kolm erinevat hommikusööki). Kolmas on ökofriik ja keeldub kandmast riideid, mis pole fair trade märgiga. „Kurat, mingu ise tööle ja ostku selle raha eest,“ kirub ema.

Kas me tahtsime Eestit, kus müüduim raamat ja hinnatuim kirjanik on nõid Nastja oma horoskoobiga. Kogu pere- ning kogukondade vaimne tasakaal vangub imelike selgeltnägijate, kristallide ja MMSi joomise hiidlainetes, millele klikijanus meedia ainult õli tulle valab.

Mida muud kui usukoosolekud on ka korporatiivsed või erakondlikud miitingud, kus haaratakse kätest ja röögitakse silmad pahupidi hosiannat organisatsioonile ja aadetele? Või need niinimetatud koolitusärid, kus õpetatakse ropu raha eest triviaalseid käibetõdesid a la Dale Cargnegie, kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi, või müüakse mingeid kaheldava sisuga juhtimisõpikuid.

Viimasel lasteaia vanemate koosolekul olin ma sunnitud mingi kiusamisvastase ürituse raames tegema võhivõõrale täiskasvanule seljamassaaži. Ja mul polnud isegi aimu, kelle isa või ema elukaaslane see oli. Või mil moel see meie laste vahelist kiusamist võiks aidata vältida.

Jumala ja usuta rahvas

Mäletan aega, kui minu ema kontorisse ilmusid 1980. aastatel esimesed transtsendentaalse meditatsiooni gurud, kes ametiühingu kaudu hakkasid õhtuti loenguid pidama. Kontoris lasti kardinad alla, keedeti taimeteed ja kanget kohvi ning valdavalt naistest koosnev kollektiiv asus praktiseerima kehaväliseid kogemusi. Üks neist vajas hiljem kvalifitseeritud kolbatohtri abi. Siis tulid eluteenumbri määramine, sobivuste tabelid ja eelmiste elude uurimine. Ning mees, kes suutis lusika otsaette panna.

Veidi hiljem hakkasid levima läbi mitmekordse kopeerpaberi trükitud horoskoobid, alul kuude, siis ka aastate lõikes. Seejärel druiidide horoskoop. Siis teadmised kamasutrast ja seksist koos Burda popimate lõigete ning keefiridieedi retseptidega. Teeseenest ma ei räägigi. Ning sukasilmade ülesvõtjatest. Ja taldriku keerutamisest. Raske öelda, kuidas neil üldse jäi aega tööd teha.

Ja kui korraga vabadus uksed avas, siis vallandus Eestis kogu maailma viimase 50 aasta esoteerika plahvatus. Ehkki Kaika Laine, Gunnar Aarma jt olid kaardil olnud ennegi.

Korraga ründasid 90ndatel seksrevolutsioon, hipiajastu jms. See äri religioonide ja uskumuste turul muutus hullemaks kui vahvlikooperatiivide ja „sulejopede“ oma. Vaevalt said ukse Jehoova tunnistajate järel sulgeda, kui uksekella ründasid mormoonid, vitamiinimüüjad, pool- ja vähemkristlikud usukuulutajad. Aga neil oli toitu ja võimalusi. Ja meil... meil olid toidutalongid, kütmata korterid ja vaba riik.

1990. aastatel teadsin mitut naist, kes täielikus materiaalses kitsikuses ning lastega kodus olles ja humanitaarabi luti otsas need usutõed omaks võtsid. Üks sünnitas riburada pidi viis last, sest usk ei lubanud teisiti. Seal kodus ei tähistatud sünnipäevi ega jõule, ka lastel.

Vanaema vedas salaja lapsi enda poole kuuske ehtima. Selle naise Jehoova tunnistajad lahkusid ja tema vaimne ärkamine sai uued tuurid, ta jättis lapsed mehe hoolde, läks aastaks India aašrami end otsima. Temast sai Sai Baba austaja, mehest aga karismaatiline jutlustaja tema endises religioonis. Laste peade kohal hõljusid inglid ja mitmekäelised jumalad.

Teine naine lasi end valges toogas jõkke kasta ja hakkas mööda laulvaid usukoosolekuid tiirlema. Nüüdseks on ta valinud lesbilisuse, leidnud endale väelooma, käib Hiina muutuste raamatu valgustuslikel koosolekutel, väeringis ja trummiringis ning tundub olevat õnnelik, ehkki erinevad äärmuslikud kogemused ja tarbitud ained on muutnud ta erakordselt paranoiliseks.

Kas aastakümneid ateistlikku kasvatust lõigi jumalata rahva, kes on nagu kevadine jõgi, mis otsib oma vaimsusele meeleheitlikult sobivat sängi? Selleks kõlbavad kõik võimalused, andke meile vaid midagigi, millesse uskuda.

Ebainimlike süsteemide ohvrid?

Usuta rahvas, kes on pärit nõukogude kesisest olmest ja ebainimlikust meditsiinisüsteemist, kus patsiente koheldi kui tundetuid lihakehasid, on kaotanud usu oma ainukordsesse väärtusesse. See on rahvas, kes on kõiges harjunud lootma iseendale. Oma teeseenele, raudrohuteele ja ebatõdedele. Millelegi.

Mäletan, kui kohalikus rajoonihaiglas unustati mu vanaema haav kõhukelmeoperatsiooni järel kinni õmmelda. „No mis seal ikka, vana inimene, sureb nagunii varsti ära,“ lõi arst käega. Inimene ja tema elu ei tähendanud suurt midagi. Kuna haigla rasvane jahukaste ja supp oleks ta ära suretanud, viisime talle kodust kaasavõetud püreestatud toite. Vanaema elas veel 20 aastat.

Ülekäiguradade ees, kus auto lapsele otsa sõitis, ei olnud isegi pidurdusjälgi.

Nüüd, kui inimesed on jõudnud läbi elada vaimse ärkamise lastehaigused, mida hipid kogesid juba 1960. aastatel, tahaks teada, millal saabub rahu. Millal leiab jumalata ja usuta rahvas oma vaimujõele sobiva sängi? Miks ei võiks see olla kristlus? Kui 700 aastat tagasi need kirikud Tallinna ehitati ja need siiamaani seal seisavad, äkki on neil mingi mõte taga?

Oleks see vana, hea ja äraproovitud võimalus leida rahu maailmas, mis erinevate ebatõdedega uksest, aknast ja ekraanidelt sisse ründab? Vaimne vaakum vajab ju täitmist, kui kord inimloomuses see sahtlike on loodud.

„Tead, ma olen nüüd moslem, mul on ramadaan,“ teatas endine kolleeg, keda suvel kohvikusse kutsusin. Enne olid tal vaid kaks sõstrasilmset last, nüüd on ka ramadaan. Eh, see moodne elu.

Teine hõikas Facebookis, et kuidas teeseent paljundada. Jälle? Huvitav, mis on saanud sellest mehest, kes mu ema töö juures käis ametiühingu koosolekutel lusikaid otsaette panemas? On ta krišnaiid, vabamüürlane, usub hingede rändamist või on astunud EKREsse?

Jaga artiklit

13 kommentaari

S
sasipundar  /   17:06, 15. okt 2018
Kirjaneitsil on kõik ajastud ja moevoolud segamini nagu puder ja kapsad.
Kaalugu kolbatohtri abi.
  /   14:55, 14. okt 2018
Artikli muu osaga nõus, paljud otsivad tõde, kuid ei tea, kust seda leida või milline see tõde üldse peaks olema. Artikli viimasest osast ei saanud aga aru: kui artikli kirjutaja soovitab kristlust, miks siis on EKRE suvasektide ritta pandud, kui see erakond on eesti erakondadest kristlikuim olemasolevatest.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis