Selle nädala kolmapäevast pühapäevani toimuvad 22. korda Stockmanni Hullud Päevad ehk kõnekeeles hullarid, mis toovad rahvamassi ja parkimisraskused kaubamajja ning kollaste kottide voolu kesklinna, aga meedias see sündmus enam uudisekünnist ei ületa.

Kui need päevad 1997. aastal esimest korda Tallinnas toimusid ja kollaste kottide jõgi mööda kesklinna tänavaid voolas, ahhetasid paljud korralikud kodanikud, et rahvas on hulluks läinud. Nii võõrastav tundus see kõik. Ilmus isegi lugu, et hullud päevad on hulludele.

1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses ilmusid meedias iga aasta aprillis ja oktoobris uudised, et taas algasid Hullud Päevad. Nii trükimeedias kui ka televisioonis tehti intervjuusid tuntud inimestega – kuidas nad niisugusesse nähtusse suhtuvad ja mida nad Hulludelt Päevadelt ostsid.

1998. aastal kirjutas Õhtuleht: „Kolmapäevast laupäevani kestvad Stockmanni Hullud Päevad suurendavad müüjate hinnangul kaubamaja külastajate arvu kuni kümme korda ning ostjate sõnul on reklaam nii võimas, et ostuta kaubamajast lahkuda on peaaegu võimatu. Kaubamaja peasissekäigu juures laiutavad pudi-padikastid, mille ümber käib kõige suurem trügimine.“

Ja veel samast loost: „Koduperenaine Tatjana (42) tuli reklaami peale külmikut ostma, sai aga Severini kohvimasina ja hulga puhastusvahendite omanikuks. Vanaema Mare (59) käed olid täis pajalappe, joogikõrsi, kreeme ja muud nipet-näpet ning tema väitel saavad ostetud kaubast osa ka neli lapselast. (…) Kunstnik Mare Vint (55) sai suvekleidi omanikuks, millega Hispaaniasse sõita. „Ma vähemalt usun, et sain kauba odavamalt,“ ütles Mare.

Piinlik või praktiline paberivaru?

Nähtusel oli ka palju aktiivseid vastaseid, kes halvustasid päevadest osavõtjaid. Millega siis? Pole midagi piinlikumat, kui käia tänaval Hullude Päevade kollase kotiga. Piinlik on isegi vaadata neid kollaste kottidega inimesi. Piinlik on vaadata, kuidas inimesed ostavad kokku mõttetut odavat träni, mida neil vaja ei lähe. Piinlik on trügida seal hulludega koos. Piinlik on vaadata, kuidas inimesed käivad linnas, 40 rulli WC-paberit käe otsas või seljas.

Inimesed on ikka piinlikkust tundnud asjade pärast, mille pärast pole justkui mõtet piinlikkust tunda. Mina näiteks tundsin teismelisena piinlikkust mütsi kandmise pärast ja lilledega tänaval käimise pärast.

WC-paberi- ja majapidamispaberirullidega juhtus niisugune lugu, et kaks sõbrannat läksid Hullude Päevade paberi pärast lausa tülli. Üks ütles, et WC-paberi ja majapidamispaberi varumine Hulludelt Päevadelt on väga piinlik ja pealegi saab sama hinnaga seda teistes poodides osta igal ajal. Teine sõbranna käis siis kõik poed läbi ja tegi arvutused, võttes arvesse paberirulli pikkuse, paberi paksuse, hinna ja kvaliteedi. Ta jõudis järeldusele, et Hullude Päevade oma on konkurentsitult kõige parem pakkumine. Tema sõbranna pidi tunnistama, et lahmis huupi, aga temal on ikkagi piinlik paberirullide pakiga mööda tänavat käia ja tema seda tegema ei hakka. See aga, kes tegi arvutused, ostab siiamaani poole aasta WC-paberi Hulludelt Päevadelt.

Praegu ei julge kinnitada, et Hulludel Päevadel on rahaliselt kõige soodsam WC- ja majapidamispaber, sest päevad on hullud samal ajal ja eri nimede all mitmes kaubanduskeskuses. Ja ka muul ajal on kusagil kaubanduses ikka hullud päevad.

Aga mis veel nimetatud paberisse puutub, siis mina ei ostnud aastaid seda kunagi varuks, sest ma ei teadnud, et seal on kõige parem hinna ja kvaliteedi suhe. Olen hindade teadmises üldse nõrk. Kui aga nii-öelda ekspert kinnitas, et see paber on kvaliteetne ja soodne, hakkasin ostma. Ja on tõesti väga mugav, kui pool aastat ei pea selle valdkonna ostude peale mõtlema.

Allahindlustest köitvam on atmosfäär

Nüüdseks on inimesed Hullude Päevade nähtusega nii harjunud, et ahhetamine, kuidas rahvas on täitsa hulluks läinud, on kadunud. Ega päevad oma mahult vähenenud ole, aga muud hullu ja üldse mitte ainult kaubandusse on palju juurde tulnud. Nüüd on kogu aeg kellelgi ja kuskil hullud päevad.

Ilmselt on Hulludel Päevadel praegugi palju vastaseid, aga võideldes kaalukamate vaenlaste vastu, nagu raudtee, metsatööstus, lihatööstus, populistid, Venemaa, homod, tolerastid, Donald Trump, lihasööjad, veganid, karusloomakasvatajad, kanade puuris pidajad, Patune Pool või Pätsi ausammas, saab jõulisemalt ennast positsioneerida ja oma väärtust tõsta.

Tegelikult on Hullud Päevad üks Tallinna ja Põhja-Eesti värk nagu nõukogude ajal Soome televisioon. Kui päevadel mitte käivad tallinlased vähemalt märkavad neid kas või kollaste kottide pärast, siis paljudele lõunaeestlastele on nähtus sama võõras nagu 1980. aastatel Soome TVs näidatud seriaalid „Dallas“ ja „Dünastia“.

Küsisin Võrumaa inimese käest, kas tema on käinud Hulludel Päevadel. Ta oli korra sinna sattunud ja mäletab, et rahvast oli murdu; kõik proovisid, tuhlasid, sebisid ja tuttav müüja ütles, et see on väsitav aeg. Ta ei ostnud midagi, aga mäletab, et vaatas seda sebimist ja mõtles, kas nad ostavad ainult allahindluse pärast või nad ostaks päriselt ka sama kaupa.

Ei peagi ju midagi ostma. Võib niisama ringi vaadata: keegi ei tule nõudma, kus su kollane kott on. Seal on olemas see, mille kohta Anne Veski laulab „On lahe atmosfäär“. Tore on jälgida inimesi, kes pole närvilised ega pahurad, ja mõelda, kui kiiresti maailm muutub.

Muutub ka niimoodi, et kollaseid kilekotte on väga palju vähemaks jäänud, kuna neid ei jagata enam tasuta. 

Jaga artiklit

1 kommentaar

K
Köitev atmosfäär?  /   01:23, 13. okt 2018
Mis selles trügimises ja sagimises köitvat on?
Ise käisin uudishimu pärast ainult kõige esimestel Stockmanni Hulludel päevadel. Mitte midagi ei ostnud ja sellest "köitvast atmosfäärist" jätkub siiani, et ei teki isegi kiusatust selles hulluses osaleda.
Ei tea sedagi, kas neid päevi hästi iseloomustanud kollane konditu mehike ikka veel katusel tuules hullumeelselt rabelemas.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis